Selles olen ma kindel – Oprah Winfrey

Selles olen ma kindel
Oprah Winfrey 
231 lk Sinisukk 2015

Niisiis olen ma õppinud sööma ühe tüki šokolaadi – või äärmisel juhul kaks – ning annan endale käsu sellega piirduda ja nautida, sest ma olen täiesti kindel, justkui Scarlett O'Hara, et "homme on uus päev," ning et šokolaadi saab alati juurde, kui tarvis. Ma ei pea tervet asja ära tarbima ainuüksi seetõttu, et see on olemas. Kas pole võrratu mõte! 

Ma olen kindel, et tugevus ei teki ilma katsumuste, ebaõnne, vastupanu ega sageli valuta. Mured, mis tekitavad teis tahtmise lasta kätel rüppe vajuda ning karjatada ,,Halastust!", kasvatavad teis visadust, vaprust, distsipliini ja meelekindlust. 

Teada, et inimesed hoolivad sellest, kuidas sul läheb, kui ei lähe üldse hästi – see ongi armastus. 

Ma olen kindel, et mis iganes see on, mida te kõige rohkem kardate, igatahes ei ole sellel mitte mingisugust võimu, teie hirm on see, mille käes on võim. Asi ise teid kätte ei saa. Aga hirm võib teilt röövida kogu elu. Iga kord kui te alla annate, kaotate te jõudu ning hirm saab seda samal ajal juurde. Just seetõttu tuleb teil vastu võtta otsus, et tundugu teekond teie ees kui tahes raske, te surute end mööda oma ärevusest ning jätkate astumist. 

Vapruse tõeline mõõt ei seisne mitte selles, kas jõuate eesmärgini, vaid hoopis selles, kas otsustate tagasi jalgele tõusta, ebaõnnestumiste arvust olenemata. /.../ Pole oluline, kui kaugel te olete just praegu, te olete igal juhul vaid ühe valiku kaugusel uuest algusest. 

Te ehitate oma elu üles iga kogemuse kaudu, mõte mõtte haaval, valik valiku haaval. Ning iga mõtte ja valiku taga on peidus sisemine kavatsus. 

Varem oli mul hirm, et inimesed ütlevad: ,Kes ta enda arvates on?". Nüüd on mul vaprust tõusta ja öelda: ,,Just selline ma olengi."

Ja äkki ma taipasin: et telefon heliseb, ei tähenda veel, et ma pean vastama. See on minu asi, mida ma oma ajaga teen. Meil kõigil on nii, isegi kui tundub, et pole. Kaitske oma aega. See on teie elu. 

Kui te tormate läbi elu, justkui tegemist oleks võidusõiduga, mille just teie peate võitma, tuleb teil hoog maha võtta ja natuke puhkust ajakavasse plaanida. Sest tegelikult on nii, et te oletegi juba võitnud. Te olete endiselt siin, teil on uus võimalus teha õige valik, muuta oma elu üha paremaks ja paremaks – hakake kohe pihta. 

Inimesed ei kannata mitte sellepärast, mida Jumal teeb, vaid sellepärast, mida nad ise teevad või tegemata jätavad. 

Ohakalind – Donna Tart

LV 2019: Raamat, mille järgi tehtud film linastub aastal 2019.

Ohakalind

Donna Tart

880 lk Pegasus 2015

Kolmeteistkümneaastaselt elab Theodore Decker, pühendunud ema ja hoolimatu, kodust lahkunud isa laps, imekombel üle õnnetuse, mis rebib tema elu tükkideks. Üksikuna ja pidetuna New Yorgis, leiab ta peavarju ühe jõuka perekonna juures. Tema uus kodu Park Avenuel hämmastab teda, koolikaaslased, kes ei tea, kuidas temaga suhelda, tekitavad talle meelehärmi, ning lisaks piinab teda väljakannatamatu igatsus ema järele. Nii klammerdubki ta aastate möödudes selle ühe asja külge, mis talle kõige rohkem ema meenutab: väikese, kummaliselt paeluva maali külge, mis tõukab ta lõpuks kriminaalse allmaailma rüppe. 

---

/.../, ent kas pole just see sobimatu ese, mis millegagi kokku ei käi, just see, mis kummalisel kombel kõige kallimaks saab?

Boris kehitas õlgu. "Keda kotib? Kui ta on sinu vastu lahke? Keegi meist ei leia maailmast piisavalt lahkust, kas pole?"

"Täpselt." Horst pööras ringi ja vari lõikas üle tema näo. "See on nali, see Fabritius. Selle maali keskmes on nali. Ja see ongi see, mida teevad kõik suuremad meistrid. Rembrandt. Velázquez. Hilisem Titian. Nad teevad nalja. Nad lahutavad oma meelt. Nad loovad illusiooni, pettuse – aga kui lähemale astud, laguneb see laiali pintslilöökideks."

Võib-olla oli hea õnn samasugune nagu halb õnn ja selle adumiseks pidi laskma õnnel enne kohale jõuda. Alguses ei tunne sa midagi. Tunne tuleb alles hiljem. 

Võib-olla on vale tee hoopis õige? Sa võid valida vale tee, aga see jõuab lõpuks ikka välja sinna, kuhu sa alguses tahtsid minna? Või kui teisest küljest vaadata, siis vahel võid kõike valesti teha ja ikka osutub see lõpuks õigeks?

Sa võid veet kogu elu täiesti ausa muuseumikülastajana, /.../ Aga kui üks maal sulle tõesti hinge läheb ja muudab seda, kuidas sa näed ja mõtled ja tunned, ei mõtle sa enam "oh, ma armastan seda pilti, sest see on universaalne". "Ma armastan seda pilti, sest see kõneleb kogu inimkonnaga." Need ei ole põhjused, miks keegi peaks kunsti armastama. See on hoopis salapärane sosin kõrvaltänavast. Kuss, sina. Hei, poiss. Jah, sina.

Asi pole välispidises väljanägemises, vaid sisemises olulisuses. Hiilguses, mis on maailmas, mitte maailmal, hiilguses, mida maailm ei mõista. See on esimene pilguheit puhtale teistsugususele, mille lähenedes sa lööd üha enam ja enam ja enam õitsele. 

Olemus, mida sa ei taha. Süda, mida ei saa muuta. 

Ja ma loodan, et siin peitub mingi kõrgem tõde kannatamise kohta või vähemalt selle kohta, milleks mina seda pean – ehkki ma olen hakanud mõistma, et ainsad tõed, mis on mulle olulised, on need, mida ma ei oska ega saagi mõista. See, mis on müstiline, mitmetähenduslik, seletamatu. Mis ei sobitu loosse, millel ei olegi lugu. Valgusläigatus vaevu nähtaval ketil. Päikeselaik kollasel seinal. Üksindus, mis eraldab iga elavat olendit kõigist teistest elavatest olenditest. Kurbus, mida ei saa rõõmust eraldada. 

See, mis meid endaga rääkima õpetab, on oluline – mis õpetab meid meeleheidet lauluga peletama. 

Kui me kehad suudaksid kõnelda – James Hamblin

Kui me kehad suudaksid kõnelda: sinu keha kasutamise ja hooldamise juhend
James Hamblin
336 lk Ühinenud Ajakirjad 2017

See raamat vastab kõikidele küsimustele, mis Sul kunagi tervise kohta on olnud – lisaks tervele hulgale küsimustele, mida Sa pole veel küsinud, aga peaksid. Kui soovid mõista inimkeha kummalisi tööprintsiipe ja meditsiini tulevikku, siis kannab antud kirjatükk õiget ning asjakohast materjali.

,,Kui me kehad suudaksid kõnelda" on antud raamatu jaoks üks pentsik pealkiri. Mitte, et see sõnadekombinatsioon või pealkiri üldiselt mind meeletult häiriksid. Pigem tekitab segadust sisuline vastuolu, mis on oma formaadilt pigem küsimus-vastus suhetele üles ehitatud kui organismi, keha monoloog. Samas, eks see taas vaatevinkli asi ole. 

Üldjoontes keskendub kirjatükk pigem üldlevinud küsimustele, mis ühel või teisel patsendil/huvilisel/niisama inimesel kunagi tekkinud on. Valdkonniti võetakse läbi kogu inimese keha, seda käsikäes huvitavate meditsiiniliste, biokeemiliste, histoloogiliste, ajalooliste ja sotsiaalsete faktidega, mis püüavad tuua teadusmaailma avastused n-ö tavainimestele veidi lähemale. 

Sääraste (populaar)teaduslike raamatutega meeldib mulle endale aga alati märkmiku kõrval hoida, et kõik uued ja huvitavad teadmised üles märkida. Nüüd aga kuid hiljem seda kokkuvõtet siin kirjutades ning tehtud märkmeid uurides olen avastanud, kuivõrd palju sest materjalist minu ülikooli 3.kursuse esimese poolaasta õppeainetega kattub (vähe rohkem süvitsi muidugi, aga siiski). Seega täitsa asja ette lugemine! :) 

Järgnevalt olen välja toonud vaid käputäie oma ülestähendustest. Soovitan aga kõigil ise raamat kätte võtta ning uusi/vanu teadmisi hankida. 

---

Glaukoom – silma siserõhk kahjustab nägemisnärve silmapõhja võrkkestas. Tasapisi nägemine nägemisvälja äärealadel ja lõpuks kogu ulatuses kaob. 

Distiktaas ehk ripsmete liigkasv. Mutatsioon geenis FOXc2. 

Testosteroon stimuleerib aadamaõuna ehk kilpnäärme kõhre kasvu --> häälepaelad venitatakse pikemaks --> madalam hääl. 

Transitoorne isheemiline atakk (TIA) on nn väike insult. Põhjuseks peaaju või silmaarterite häire tromboosi või emboolia tõttu. 

"Plahvatava puusärgi sündroom" – surnukeha metaboliseeruvate bakterite ainevahetuse käigus (tekivad) vabanevad gaasid, mis tekitavad kinnipitseeritud tuhastamiskirstus surve --> plahvatus. 

Õnnelikud päevad – Laurent Graff

Õnnelikud päevad
Laurent Graff
77lk Pegasus 2007

Mida arvata mehest, kes ostab endale hauaplatsi kaheksateiskümneaastaselt? Mida arvata mehest, kes kolmekümne viie aastaselt otsustab kogu oma edasise elu veeta vanadekodus? See mees on Antoine; kummaline noormees, kes liiga vara tahab lahkuda teispoolsusesse. Ta läheb elama vanadekodusse "Õnnelikud päevad" ja saab seal üsna kiiresti heaks sõbraks paljude pensionäridega. Ta elab rahulikku, sündmustevaeset elu kuni päevani, mil vanadekodusse saabub surev vanem daam, kellega Antoine'il tekib kummaline suhe. See on naljakas raamat tõsisel teemal – vanadusest ja suremisest.

Kui ma nüüd päris ausalt ütlen, siis poole raamatu pealt ei saanud ma enam ise ka aru, miks ma seda loen. Ei saa küll salata, et kirjatüki idee ise kui selline oli võrdlemisi hea; samas leian, et autor oleks saanud oma mõtteid vähe teistsuguses vormis esitada. Praegusel hetkel jäi aga ridade vahelt kumama peategelase kitsarinnaline ning ninatargalik suhtumine, mis paratamatult varjutas ülejäänud loo käiku.

Samal ajal käis aga kogu kompotil pidevalt kaasas ka pisike (okei, võrdlemisi keskmine) igavusnoot, mis pani liigagi tihti nii leheküljenumbrit piiluma kui kellaseierit silmitsema. Kuna aga tegu oli minu 7-raamatut-7-päevaga väljakutse viimane kirjatükiga, siis puhtalt kohusetunne ei lasknud mul leida vabandusi mitte lugemiseks.

Samuti polnud ma päris kindel, kas autor esitab enda kui isiku vaateid antud subjektidele või on tegu siiski puhta väljendusega konkreetse karakteri mõtetest-tunnetest. Olgu mis on, püüd portreerida elu  ning vananemist kui mõttetu, manduva, kannatusrohke ajana mõjus lõppkokkuvõttes siiski võrdlemisi ebaoriginaalsena.

Oh ei, muidugi ei saa maailma sünnist surmani näha läbi roosade prillide ning annus tõsistel teemadel mõtislemist ja läbi elamist vaid rikastab meie siinoldud aega. Kui aga lisada negatiivsuse spekter kõigele, mis ühiskonnal sotsiaalses plaanis pakkuda on, muudab see olemise tarbetult raskeks.

Lõppude lõpuks jõuame ikka ja alati ringiga tagasi samasse punkti – et keegi meist ei tea, miks me siin planeet Maal nüüd täpsemalt tegutseme ning mis meie tegelik eksisteerimise põhjus on. Kõik mida mõtleme, arutleme ja tunneme on vaid meie endi vili ning reaktsioon toimunule-nähtunule. Vot.

– – –

Ei, midagi paremat ei ole. Siin olen ma oma õiges kohas, nende seas, kes ei oota enam midagi ning kes on leppinud selle karikatuurse eluga. Elamine on muutunud liiga julmalt inimlikuks. 

Mind on tihti idioodiks peetud. Mul ei ole midagi selle vastu, kuid ma ei suutnud kannatada, kui mind hakati millekski veenma või kui mul paluti end paremini selgitada. Siin vähemalt jäetakse mind rahule. 

Mulle meeldib vanainimeste juures nende oskus keskenduda kõige tähtsamale ja nende sügav eluline ausus. Nagu muudaks surma lähedus valetamise kui sellise täiesti mõttetuks ning nõuaks ainult siirust, ilma igasuguse varjamine ja mängudeta. 

Inimeste lunastus seisnebki ehk selles väljajuurimatus soovis, selles visas usus armastusse. Ka kõige suuremas meeleheites, ka kõige enam kannatanud inimesed ei kaota soovi armastada. 

Ma eksisin. Teesklust jätkatakse siiski lõpuni välja, inimesed jälgivad alati, mis mulje nad teistele jätavad ja püüavad mitte ennast näidata. Kui maski surma lähenedes veidigi kergitataksegi, siis ei võeta seda kunagi täielikult eest. Siirus pole kunagi täielik. Inimesed võitlevad lõpuni, relvadeks elu jooksul omaks võetud salakavalus ja petmine. Kuni viimse hingetõmbeni eelistavad nad absurdset väärikust aina suuremaks kasvavale tõele. Nad keelduvad seda uskumast ja sellega leppimast ning eelistavad suura, elu sünnis mask ees. 

Mida võiksimegi öelda surma palge ees, mis reedab vaid meie nõrkust? Ainult vaikuses on midagi austusväärset ja julget. Sõnad on tühised ja naeruväärsed, toovad esile vaid meie väiksuse. 

Kas inimese osaks on olla vaid tühine elementaarosake – kellele on paraku mõistus kingitud, ning kes on määratud elama mõttetult?

Surrakse alati koledalt, absurdselt. Alati jätab inimene endast järele "elu müsteeriumi", millele ei leita rahuldavat ega julgustavat vastust, mis võiks õigustada seda, et sa oled elanud, välja arvatud fakt, et me aitasime kaasa soo jätkumisele ja niinimetatud müsteeriumi kestmajäämisele. 

Victoria – Knut Hamsun

Victoria
Knut Hamsun
104 lk Varrak 2016

,,Victoria" peategelane Johannes on armunud rikka mõisnikku tütresse, ent Victoria on Johannesele kättesaamatu. Olgugi, et noormehest saab edukas kirjanik, sunnitakse ta armastatu hoopis tulusamasse abiellu nagu soovib neiu perekond. ,,Victoria" raamatut peetakse Hamsuni kõige helgemaks kirjatükiks ning autor pani selle kangelanna järgi nime ka oma tütrele.

Paratamatult tekkis antud raamatu puhul paralleel Hamsuni teise sarnase kirjatükiga nagu ,,Paan". Ka seal kohtas lugeja armastajapaari, kes ühiskondlikele normidele ning klassivahele lõpuks alla vanduma peab. Erinevalt ,,Paan" tegelastest olid aga käesoleva teose peakujud hoopis sümpaatsemad, ehkki ka neist õhkus kohati midagi närvi ajavat (mulle hakkab tunduma, et asi võib siinkohal olla hoopis minus, mitte tegelastes). 

Iseenesest pole raamatu temaatikal kui sellisel põhjust millegi erakordsega silma paista – rikas aadlipreili, vaene talupoeg ning keelatud armastuslugu.  Ometi on tunda osava kirjaniku kaasahaaravat sulejoont, mis köitvate piltidena lugejale lugu jutustavad; see teeb ka raamatu sisulise poole huvitavaks, kirjeldades ajastutruult tegelasi ning neid ümbritsevaid keskkondasid. See selleks.

Kerge on kasvatada poolehoidu ühe karakteri suhtes, kes omab keskset minajutustaja rolli valdavalt läbi raamatu. Tahes tahtmata kujundame tema arvamuste ning kirjelduste läbi ka enda mõtteid/ideid/lookäike teiste tegelaste kohta.

On kerge hukka mõista Victoriat, kellel jäi puudu südikust vastu astuda oma korraldatud ning plaanipärasele elule. On lihtne hukka mõista inimest, kes oli vaid väikene lüli ses ühiskondlike reeglite virvarris. Mõisapreilid talupojaseisuses meestega (enamjaolt) ei naitunud ning ehkki säärane reaalsus on kurb, võtab see mõneti ka vastutuse Victoria tegelaskujult. 

Ma ei usu, et Hamsuni eesmärk oli luua romantilist ja õnnelikku armastuslugu. Pigem oli tema soov näidata vähe teistsuguse nurga alt lugu, mida paljud kirjanikud enne ja pärast teda teinud on. Lugu, mis osutab ühiskondlikele valupunktidele, klasside ebavõrdsusele ning kannatavatele inimestele, kes nende sotsiaalsete normide hammasrataste vahele kinni jäävad.

– – –

Armastus on Jumala esimene sõna, esimene mõte, mis libises läbi ta aju. Kui ta ütles: ,,Saagu valgus!" – sai armastus. Ja kõik, mis ta oli loonud, oli väga hea ja ta ei tahtnud sellest midagu enam ümber teha. Ja armastus sai maailma ürgallikaks ja maailma valitsejannaks; aga kõik ta teed on täis lilli ja verd, lilli ja verd. 

Aga kui ma teile pisutki armas olen, kui te mind talute, mind sallite, siis öelge...Tehke mulle seda rõõmu... On olemas palm, mis õitseb ainult kord oma elus, ja ta saab ometi seitsekümmend aastat vanaks, see on vari-saabalpalm. Aga ta õitseb ainult kord.

Mõtlesin: need mõlemad seal all ei tea, et ma siin laman ja oma tundi ootan; kui nad seda olekski teadnud, oleksid nad ikkagi teineteist teretanud ja juttu ajanud, just nagu praegu. 

Novecento – Alessandro Baricco

Novecento
Alessandro Baricco
80 lk Pegasus 2008

Virginia oli reisilaev. 20.sajandi alguses sõitis see Ameerika ja Euroopa vahet, pardal miljonärid, emigrandid ja kõiksugu kummaline rahvas. Kõneldakse, et Virginial mängis igal õhtul erakordne klaverimängija, kellel oli harukordne tehnika ja võime mängida imelist, ennekuulmatut muusikat. Kõneldakse, et kogu tema lugu oli justkui hullus, et ta olla sündinud sellel laeval ja...et ta pole sealt kunagi maha astunud. Kõneldakse, et keegi ei tea põhjuseid.

Baricco sulg hõljub sulgkergelt üle raamatulehtede, poetades siia-sinna paar sõna-lauset-lõigujuppi. Õigupoolest võiks öelda, et tema kirjatükke tuleks lugeda juba ainuüksi kunstilise väärtuse pärast – nii oskuslikult käib ta sõnadega ümber, keerutades-paigutades-hajutades neid üksteise suhtes muudkui edasi ja tagasi, siia ja sinna.

Ja siis jällegi, kui nüüd sisu juurde minna, pole ometi tegu oodiga muusikale. Muidugi on klaveril ja helikunstil oma arvestatav koht raamatus; siiski kõigub käesolev lugu pigem inimpsühholoogia ning elutõe piirimail.

Ehkki kõnealusel pianistil on võimalus astuda maha oma kodulaevalt, pole ta seda siiani siiski teinud. Põhjust ennast lugejale päris täpselt kunagi ei avaldatagi (või vähemalt mina ei osanud seda täieõiguslikult ridade vahelt leida). Kohati tundub, et põhjus võib olla ses – maailm ise tuleb Novecento juurde, tungleb ning õitseb ning hingab tema ümber, kui mees sõrmed taas avaakordideks klaviatuurile seab ning mängima asub. Erinevad inimesed kandmas erinevaid universiume, mõtteid ning mälestusi; jagades, hoides ning kinkides neid lahkelt end ümbritseivale.

Siiski leiab peategelane ka ise rea-paar oma mõtete selgitamiseks:
,,Mõtle nüüd klaverile. Klahvidel on algus. Klahvidel on ots. Sa tead, et neid on 88 ja selles ei saa sind keegi eksitad. Neid ei ole lõputult, neid mitte. Sina, sina oled lõputu ja lõputu on muusika, mis neis klahvides peidus ja mida sina võid mängida. Neid on 88. Sina oled lõputu. See mulle meeldib. Seda saab elada." 

...ja maailm seevastu on lõputu, korduv, segane ning ilma konkreetsete mängureeglitega. Maailmas on raskem ennast luua, end mõista, kui valemid olude adumiseks pidevalt muutuvad, integreeruvad, täienevad, kustuvad. Ehk oli see põhjus, miks oli pianist valinud endale elu nagu see sündis – vahetu, otsese, eemal ilmakära tülinast; ainult muusika ning lood, mida igaõhtune vahelduv inimmass endis kandis.

Ühes laevas oli mõneks ajaks terve maailm.

– – –

Mängisime sellepärast, et ookean on suur ja ajab hirmu nahka, mängisime sellepärast, et inimesed ei tunneks, kuidas aeg möödub, ja et nad unustaks ära, kus nad on ja kes nad on. Mängisime, et nad tantsiks, sest tantsides ei saa surra ning tunned end jumala hästi. Ja mängisime ragtime'i, sest see on muusika, mille saatel tantsib Jumal, kui keegi ei näe. 

Sa ei ole päris põhja käinud, kui sul on varuks hea lugu ja keegi, kellele seda rääkida. 

Sa oleksid võinud mõelda, et ta on hull. Aga see polnud nii lihtne. Kui keegi räägib sulle ülima tõosusega, mis lõhn on suvisel ajal, kohe, kui sadu on lakanud, Bertham Streetil, siis ei saa teda hulluks pidada ainult sel rumalal põhjusel, et tema pole Bertham Streetil mitte kunagi käinud. Tema oli seda sisse hinganud tõega, kellegi silmadest, kellegi sõnadest. Omal viisil: aga tõega. 

Me ei ole hullud, kui leiame võimaluse end päästa. 

Arve – Jonas Karlsson

Arve
Jonas Karlsson
123 lk Hea Lugu 2015

Osaline tööaeg videolaenutuses, paar üksikut sõpra ja igapäevane rutiin, mis enamasti tähendab pitsat ja telekat ühetoalises korteris Stockholmis. Selline on meie peategelase elu – kuni talle saabub veider arve astronoomilisele summale – 5,7 miljonit Rootsi krooni. See on hind, mida ta peab maksma terve oma elu eest, kaasaarvatud kogu õnn, mida ta eales on tundnud. Aga kuidas saab mehele, kes rahuldub nii vähesega, kellel pole suuri unistusi ega ambitsiooni, esitada nii suure arve? Äkki on see kõik ikkagi üks suur pettus? Humoorikas, sürrealistlik ja väga omanäoline ,,Arve" on absurdikirjanduse pärl, see tõstatab küsimused, mis on õnn ja kuidas seda mõõdetakse.

Pealispinnast lähtudes võiks väita, et tegemist on kerge jutukesega, milles peituvat moraaliloengut pole just raske leida. Mida aga lehekülg edasi, seda eripalgelisemaks muutub kirjatüki algne sisu. Püüdkem siis jälile jõuda nendele tosinale ja enamale mõttele, mida autor võis/ei võinud mõelda. 

Muidugi pole tegemist Bulgakovi ,,Meister ja Margarita" teosega – päris nii palju erinevaid kujundeid, metafoore, mõtteniite ning õpetussõnu käesoleva ,,Arve" 123 lehekülje sisse ikkagi ei mahu. Siiski on autor leidnud huvitava mõtteniidi, millest kinni haarata – "karistus" neile, kes liialt õnne on tundnud. Vastupidiselt üldlevinud "carpe diem" ning eneseabiõpikute ajastule, mis innustavad inimesi positiivsema ja õnnelikuma elu poole pürgima, tuletab autor justkui meelde seda, et kõige eest peab siin elus maksma. Ka õnne eest.

Olgugi, et peategelase elu on kõikide õnnemõõdikute järgi igavene lilleaas kuldsete liblikate keskel, pole tema elu sugugi nii põnev kui arvata võiks. Aeglaselt, rahulikult, rahumeelselt on elu temast läbi voolanud ning suutnud põrgatada eemale nii negatiivsed emotsioonid, ohtlikud olukorrad kui  mõõnaperioodi raskused. Kõikide parameetrite järgi on tegemist kõige õnnelikuma inimesega; ja ometi pole ta seda ise kunagi eriliselt tähele pannud.

Selleks, et oma õnne märgata on vaja ka madalhetki; muidu saab õnnetundest miski tuim aimdus, mis kunagi oma haripunktini ei küündi. Muidugi oli antud loos oma viis, kuidas ja mille järgi õnne mõõdeti, kui aga pideva rahuolu ja õnne vahele võrdusmärk tõmmata, siis võib juba aimata, miks peategelane säärase hiiglasliku arve omanikuks sai. Pidev rahulolu eluga ei pannud teda ka püüdlema kuhugi mujale kui hetkeolukord nõudnud oleks ning see jättis ta ka ühtlasele positsioonile elus, laskmata unistada millestki enamast, millestki kõrgemast.

Õnnelik ja samas õnnetu inimene üheskoos – säärane oli see raamatu peakarakter.

– – –

Lihtsalt istuda ja vajuda üha sügavamale igatsusse ja kurvastusse. See oli täiesti eriline rahuldus. Umbes nagu vana haava näppimine, mingi kärn, mida sa lihtsalt ei saa rahule jätta. 

Sama vähe, kui me tahame kogu aeg magusat süüa...niisama vähe tahame katsumusi vältida. Õigupoolest peab mingi takistus olema, et saaksime vähesest naudingut tunda.