Ohakalind – Donna Tart

LV 2019: Raamat, mille järgi tehtud film linastub aastal 2019.

Ohakalind

Donna Tart

880 lk Pegasus 2015

Kolmeteistkümneaastaselt elab Theodore Decker, pühendunud ema ja hoolimatu, kodust lahkunud isa laps, imekombel üle õnnetuse, mis rebib tema elu tükkideks. Üksikuna ja pidetuna New Yorgis, leiab ta peavarju ühe jõuka perekonna juures. Tema uus kodu Park Avenuel hämmastab teda, koolikaaslased, kes ei tea, kuidas temaga suhelda, tekitavad talle meelehärmi, ning lisaks piinab teda väljakannatamatu igatsus ema järele. Nii klammerdubki ta aastate möödudes selle ühe asja külge, mis talle kõige rohkem ema meenutab: väikese, kummaliselt paeluva maali külge, mis tõukab ta lõpuks kriminaalse allmaailma rüppe. 

---

/.../, ent kas pole just see sobimatu ese, mis millegagi kokku ei käi, just see, mis kummalisel kombel kõige kallimaks saab?

Boris kehitas õlgu. "Keda kotib? Kui ta on sinu vastu lahke? Keegi meist ei leia maailmast piisavalt lahkust, kas pole?"

"Täpselt." Horst pööras ringi ja vari lõikas üle tema näo. "See on nali, see Fabritius. Selle maali keskmes on nali. Ja see ongi see, mida teevad kõik suuremad meistrid. Rembrandt. Velázquez. Hilisem Titian. Nad teevad nalja. Nad lahutavad oma meelt. Nad loovad illusiooni, pettuse – aga kui lähemale astud, laguneb see laiali pintslilöökideks."

Võib-olla oli hea õnn samasugune nagu halb õnn ja selle adumiseks pidi laskma õnnel enne kohale jõuda. Alguses ei tunne sa midagi. Tunne tuleb alles hiljem. 

Võib-olla on vale tee hoopis õige? Sa võid valida vale tee, aga see jõuab lõpuks ikka välja sinna, kuhu sa alguses tahtsid minna? Või kui teisest küljest vaadata, siis vahel võid kõike valesti teha ja ikka osutub see lõpuks õigeks?

Sa võid veet kogu elu täiesti ausa muuseumikülastajana, /.../ Aga kui üks maal sulle tõesti hinge läheb ja muudab seda, kuidas sa näed ja mõtled ja tunned, ei mõtle sa enam "oh, ma armastan seda pilti, sest see on universaalne". "Ma armastan seda pilti, sest see kõneleb kogu inimkonnaga." Need ei ole põhjused, miks keegi peaks kunsti armastama. See on hoopis salapärane sosin kõrvaltänavast. Kuss, sina. Hei, poiss. Jah, sina.

Asi pole välispidises väljanägemises, vaid sisemises olulisuses. Hiilguses, mis on maailmas, mitte maailmal, hiilguses, mida maailm ei mõista. See on esimene pilguheit puhtale teistsugususele, mille lähenedes sa lööd üha enam ja enam ja enam õitsele. 

Olemus, mida sa ei taha. Süda, mida ei saa muuta. 

Ja ma loodan, et siin peitub mingi kõrgem tõde kannatamise kohta või vähemalt selle kohta, milleks mina seda pean – ehkki ma olen hakanud mõistma, et ainsad tõed, mis on mulle olulised, on need, mida ma ei oska ega saagi mõista. See, mis on müstiline, mitmetähenduslik, seletamatu. Mis ei sobitu loosse, millel ei olegi lugu. Valgusläigatus vaevu nähtaval ketil. Päikeselaik kollasel seinal. Üksindus, mis eraldab iga elavat olendit kõigist teistest elavatest olenditest. Kurbus, mida ei saa rõõmust eraldada. 

See, mis meid endaga rääkima õpetab, on oluline – mis õpetab meid meeleheidet lauluga peletama.