Mina enne sind – Jojo Moyes

Raamat, mille järgi tehtud filmi sa oled näinud enne raamatu lugemist.

Mina enne sind
Jojo Moyes
408 lk OÜ Kirjastus Kunst 2013

Lou seiklusvalmidus näib väljenduvat põhiliselt tema garderoobis: smaragdrohelistes satiinkingades, litridega sukkpükstes – üleni litridega – ja vanaisa kardinatest minikleidis. Ja nüüd hakkab ta palka saama selle eest, et ta muudaks rõõmsaks kibestunud ja igal võimalusel sapise ratastooli aheldatud Willi, kes tahab surra. Vaatamata suurepärasele andele vastupidist muljet jätta, on Lou tegelikult kiire taibuga ja mõistab, et Will vaatab ainult siis jälle tulevikku, kui tema ise enne oma tuleviku nimel pingutama õpib. Nii asub Lou kasvatama oma iseloomu, mis seni oli rahus leppinud nii elu kui enda keskpärasusega.

Enne raamatu lugemist oli suisa juba kaks korda filmi jõudnud vaadata. Seepärast haarasin erilise kõhkluseta (ja mõningase elevuseta) raamatu riiulitelt kaasa, olles juba ette kindel mõnusas lugemiselamuses. Ma ei eksinud. Raamat läks ludinal ning miks ta polekski seda pidanud – haarav stiil, huvitav süžee, mõnusalt sarkastiline huumor ning paeluvad tegelased.

Samas pidin aga nentima tõsiasja, et edaspidi jätkan igal võimalusel oma vana põhimõtet – raamat enne filmi!

Asi on lihtne – terve kirjatüki jooksul ei tekkinud mul kordagi erilist võimalust ise midagi oma fantaasia abil üles ehitada. Samuti ei nautinud ma lõpu ette teadmist. Jah, mõnikord on see parema närvikava säilimise suhtes ainuõige otsus, aga mitte seekord. Olin isegi veidi kurb, et ei saanud teadmatuses rida-rida haaval looga edasi liikuda, kui filmi lõpustseen mu silme ees vaikselt lainetas. See selleks!

Mis aga tekita veidike segadust (ja ka tuska, õigupoolest) oli tegelaskujude ja ühiskonna valdav reageering Willi otsusele, mis mõistis ta hukka hoolimata selgitustest. Hoolimata mehe olukorrast, emotsioonidest, võimetusest midagi teha. Jah, olukord oli raske, südant lõhestav, pisarakanalite aktiivne töös hoidja, ent see oli siiski õige otsus (arvan mina).

Miks arvasid kõik, et nad teavad paremini, mida Will tahtis, tundis, otsustas? Kas teda hoiti elus vaid selleks, et vältida radikaalseid samme oma mugavustsoonist lahkumiseks? Ja miks arvati, et just Jumal seda heaks ei kiida? Miks peaks üks Jumal tahtma, et inimene niivõrd oma elus kannataks; kas juba see pole natuke ebajumalik?

Ma ei väida, et minu reaktsioon säärasele uudisele, ettepanekule, plaanile oleks teistsugune. Ma ei väida, et ma ei teeks kõiki neid samu samme, nagu äsja välja tõin. Ja siiski...

Muidugi oleks tore olnud, kui Willi-sugune šarmantne, humoorikas, tark ja ilus inimene elanud oleks. Aga kui tore oleks see temale endale olnud? Säärases olukorras inimeste kohta kiputakse sageli tegema otsuseid nende eest, justnagu ka Will raamatus mitmeid kordi ära märkis. Kui sul endal pole soovi oma elu jätkata, siis ei peaks see lõppude lõpuks olema kellegi teise asi kui su enda. Eriti säärase olukorras nagu seda oli Will.

Ei, ma ei õhuta ega õigusta suitsiidi, ent ma usun, et vabasurma minemine humaansel, võimalikult loomulikul teel ei peaks olema takistatud neile, kellele saatus pole halastanud. Kas parem on tõesti lasta inimesel lihtsalt piinelda?

Rääkides aga Lou'st, siis pean mainima, et lugesin naudinguga tema arengust, silmaringi avardumisest, uute unistuste formeerumisest, uute võimaluste tekkimisest. Elu on üürike ja habras ja ootamatu ning selle täitmine elamuste, mälestuste, kogemuste ning teadmistega võiks olla meie kõigi omamoodi eesmärk.

– – –

Teadmine, et sul on võimalus, on luksus. Teadmine, et mina andsin need ehk sulle, teeb asja mulle kergemaks. 
Nii see siis on. Sa oled minu südame külge kõrvetatud, Clark. Olid esimeset päevast peale, kui sisse astusid, seljas need tobedad riided ja täiesti võimetu ühtegi tunnet varjama. Sa muutsid mu elu rohkem, kui see raha iial sinu oma muuta suudab. 
Ära mõtle minu peale liiga tihti. Ma ei taha, et sa haledaks muutud. Lihtsalt ela hästi. 
Lihtsalt ela.
Armastusega
Will

Õnnerõõmu Klubi – Amy Tan

Õnnerõõmu Klubi
Amy Tan
296 lk Varrak 2016

Raamat jutustab nelja ema ja tütre loo, mida läbiv motiiv on Õnnerõõmu Klubi, ka kõige raskemal ajal säilinud õnnelootuse sümbol. Emad on tulnud Hiinast Ameerikasse, lootes et nende tütarde elu uuel kodumaal kujuneb kergemaks, kui nende enda elu. Kuigi tütred neelavad oma elus rohkem kokakoolat kui pisaraid ning räägivad perfektset inglise keelt, ei kulge nendegi tee päris valu ja vaevata.

,,Õnnerõõmu Klubi" on raamat, mille puhul eeldasin pinnapealset ja kerget lugemist. Õnneks pidin aga oma sõnu sööma, sest tegemist on huvitava ja sügavamõttelise kirjatükiga, mis ei vaatle ainult põlvkondade vahelisi erinevusi vaid peatub pikemalt ka esivanematel kultuuril, kommetel, juurtel.

Aasia kui kontinent, kui riigid selle pinnal, kui kultuur mis seal lasub, on mind paelunud juba pisipõnnist saati. Seepärast leidsin eriti huvitavad olevat peatükid, kus räägiti elust Hiinast ning sealtsetest kultuurilistest ja ajaloolistest seikadest. Elu oli karm, aeg oli karm ja eriti jäi säärane kontrast silma siis, kui pärast sõjakoledusi toodi järgnevate lugudena esiplaanile Hiina emade ameeriklastest tütred.

Jah, igaühel meist on kanda oma raskused ja võitlused. Jah, nende teadvustamine, läbi elamine ja nendest paranemine nõuab tähelepanu ning mõistmist. Paraku peab aga nentima heaoluühiskonnale iseloomulikud probleemid jäävad aga sageli siiski vaimseteks ning ei kätke endas ehk eluliselt niivõrd suuri kaotusi kui seda teevad sõda, nälg, sundabielu, vägivald...

Eriti jäi mulle aga silma see, kui ükskõikselt suhtusid tütred oma emade minevikku, kultuuri, keelde, mis samas oli ka nende enda minevik, kultuur ja keel. Nad ei hoolinud lugudest, mida eided oma eludest heietasid, just nagu ei võtnud nad vaevaks süüvida oma esivanemate lugudesse. Emade kombed, tugev inglise keele aktsent ja teravad keeled ei sobinud kokku selle ameeriklasega, kellena noored naised end näidata tahtsid. Pea vägisi kiskusid nad oma juuri "võõrast" mullast välja.

Peatükkidest nautisin enim neid, kus Hiina memmed oma lapse- ja nooruspõlvedest rääkisid. Leidsin seal olevat miskit ehedat ja samas midagi maagilist.

Ehe maagia? Kes teab...

(Seda pean aga küll mainimina, et kõikide nende hiina ja ameerika nimede vahel orienteerudes oli niiumbes teose keskpaiguks peas kõik kapsad ja pudrud ja soustid laiali. Võta siis kinni, kes mingit lugu rääkis, eks ole).

– – –

Miks sa arvad, et sul on puudus millestki, mida sul pole kunagi olnud?

Arvasin alati, et on küll tähtis teada, mis on kõige hirmsam asi, mis sinuga võib juhtuda, et osata seda vältida ja et seda mitte välja kutsuda. 

Ja nüüd mõtlen, et saatust kujundab poolenisti ootus, poolenisti tähelepanematus. Aga millegipärast on nii, et kui sa kaotad midagi, mida sa armastad, astub asemele usk. Sa pead pöörama tähelepanu sellele, mille sa kaotasid. Sa pead ootusest vabanema.

Tänan sind, Väike Kuninganna! Siis pead sa mu tütrele sama õppetunni andma. Kuidas kaotada oma süütus, mitte aga oma lootust. Kuidas naerda igavesti. 

,,Näed sa nüüd, miks nutmine on kasutu," ütles kilpkonn tagasi tiiki ujudes. ,,Sinu pisarad ei pühi muresid minema. Nad toidavad kellegi teise rõõmu. Sellepärast pead sa õppima oma pisaraid neelama."

Hulluarst – Joaquim Maria Machado de Assis

Hulluarst
Joaquim Maria Machado de Assis
64 lk Loomingu Raamatukogu 2016

Brasiilia klassiku Machado de Assisi (1839-1908) halenaljakas, samas traagilise alatooniga lugu ajatul teemal: kus jookseb piir terve mõistuse ja hullumeelsuse vahel ning süütu ja ohtliku hulluse vahel? Autor tabab oma massihüsteeriat pilavas iroonias midagi üldinimlikku, mõjudes värskendavalt ka meie kaasajal.

Algne jutustuse idee tundus paratamatult köitvam, kui lugu ise. Machado de Assisi irooniline stiil, olgugi meelt lahutav ja kaine, muutis teose pigem pilalooks ning jättis seega veidi liiga kerge ja naljatleva mulje. Muidugi mõistan, et kirjanik oligi säärast tulemust taotlenud ning tema arvatav eesmärk polnud luua midagi äärmiselt filosoofilist ja ühiskonnakriitilist. Siiski – oleks törts siirast tõsidust juttu seotud, oleks ehk vähe mõjusamalt mõjunud.

See selleks.

Roheline Maja omandas linnakeses, mille külge jutustus end kindlalt pookis, keskse ning kujundliku rolli, millesse suhtuti ühtmoodi austuse ja hirmuga. Tahaksin öelda, et mõistan selgelt mõtet, mida de Assis soovis oma lugejateni tuua; paraku pean aga tunnistama, et ainuüksi ühest arutlusliinist siiski siinkohal ei piisaks. Jäägem siis minu tagasihoidliku arvamuse ning jutustuse hinnangu juurde, et erinevate kriteeriumite järgi kuulume kõik ühel või teisel viisil "hullukeste" kampa. Iseasi, kuidas sellesse suhtuda.

Lugu pole ülemäära pikk, nagu lehekülgede arvust järeldada võib, seega poleks päris paslik hakata kõike ümber jutustama. Ütleks aga nii, et hulluarst suudab oma pühendumuse ja töö(teadus)narkomaaniaga parajat segadust muidu igavavõitu linnakesse tuua. Kui juba see pole eesmärk omaette, siis pangem mind va sinna Rohelisse Majja ise kinni.

Tähetund – Clarice Lispector

Raamat ühesõnalise pealkirjaga. 

Tähetund
Clarice Lispector
71 lk Loomingu Raamatukogu 2017

Brasiilia modernistliku klassiku Clarice Lispector (1920-1977) luigelauluks jäänud romaan jutustab autorile ainuomasel moel loo lihtsast ja vaesest Kirde-Brasiilia tütarlapsest Macabéast, aga ühtlasi on see lugu kõigist lihtsastest ja vaesuses vaevlevatest tütarlastest ning nende jalge alla trambitud süütusest. Erakordse ja intensiivse stiiliga teos esitab küsimuse kirjutamise ja kaastunde võimalikkuse kohta.

Lispectori kirjastiil on midagi teistsugust. See kõnetab, olles samas uskumatult absurdne, teemast-teemasse kulgev; segane ja ometi täiesti selge. Koguni meisterlikult seotakse omavahel elu ja surm, nii loomulikult vastandab autor surmatragöödia ning laual lebava õhukese arbuusiviilu.

Nautisin väga ideed, mis oli välja toodud raamatu lõpus, juba kirjanikku ennast tutvustavas peatükis. Nimelt rõhutas Lispector ühes oma väljaütlemistes, kuidas ta ei kirjuta selleks, et olukorda muuta. Ta kirjutab selleks, et kujutada reaalsust selle kõige tõetruumas, realistlikumas, kurblikus või õnnelikus vormis, mida sõnadega edasi on võimalik anda. Järjekordne tükk nende randomaalsete, hingekriipivate lugu loovate lausete reas sai omale kohale asetatud; elu oma hüplev-suvalises olekus.

Macabea lugu saaks vast kirjeldada vaid sõnaga "ebaõiglus", mida imbus raamatu beežikatest pooridest pea igal leheküljel. Oli kirjeldamatult kurb lugeda, mida Lispector oma peategelast läbi elama kirjutas; tüdruku mõtete portreering tabas aga liigagi tihti lähedalt, valusalt ja ausalt.

Enamjaolt unelesin aga kummalises äratundmislaines, mida autori arutuslik-paaniline-sõnaroduline stiil endas tekitas. Mitte äratundmist peategelase, mõne kõrvaltegelase, isegi mitte kirjaniku endaga; aga just stiiliga, mille valvas segadus kätkes endas nii emotsiooni kui mõtet korraga. Inspiratsioonimoment, ühe sõnaga.

Soovitan. Maailma otsa ja natuke peale.

– – –

Ja – ei tohi unustada, et aatomi struktuuri ei ole näha, kuid see on teada. Tean paljusid asju, mida pole näinud. Ja teie niisamuti. Seda, mis on kõige tõelisem, ei saa proovile panna, sellesse tuleb uskuda. Nutta ja uskuda. 

Kogu maailma alguses oli jah. Üks molekul ütles jah teisele molekulile ja sündis elu. Kuid enne eelajalugu oli eelajaloo eelajalugu ja oli ei iial ja oli jah. On alati olnud. Ma ei tea, mis, aga tean, et universiumil ei ole kunagi olnud algust. 

Esmalt aga soovin toonitada, et tütarlaps ei tunne end muidu kui sihitu elamise läbi. Kui tal jätkuks tobedust küsimaks ,,kes ma olen?", kukuks ta jalapealt pikali. Sest ,,kes ma olen?" tingib vajaduse. Ja kuidas rahuldada vajadust? See, kes enda kohta küsib, on ebatäielik. 

Kas tõesti on tegu sõnast ülem?

Kirjutan, kuna mul ei ole siin ilmas midagi muud teha; ma jäin üle ja inimeste maailmas ei leidu minu jaoks kohta. Kirjutan, kuna olen meeleheitel ja väsinud, ma ei kannata enam endaks olemise üksluisust ja kui ei oleks alatist uudsust, mida kirjutamine endast kujutab, sureksin ma iga päev sümboolset surma. Kuid ma olen valmis vargsi tagaukse kaudu väljuma. Olen järele proovinud peaagu kõike, kaasa arvatud kirge ja selle meeleheidet. Ja praegu sooviksin omada vaid seda, mis ma oleksin võinud olla ja ei olnud. 

Olnuks ta võimeline ennast väljendama, oleks ta öelnud: maailm on minust väljaspool, mina olen iseendast väljaspool. 

Kuna polnud kedagi, kes oleks suutnud talle vastata, näis ta ise olevat endale vastanud: nii on, sest nii on. Kas maailmas on üldse teistsugust vastust? Kui keegi teab mõnd paremat, astugu ette ja ütlegu, ma ootan juba aastaid. 

See tütarlaps ei teadnud, et on selline, nagu ta on, nii nagu koer ei tea, et on koer. Ja seetõttu ei ole ta õnnetu. Ainus asi, mida ta tahtis, oli elada. Ta ei teadnud, milleks, ta ei küsinud seda endalt. Ta arvas, et inimene on kohustatud olema õnnelik. Seega ta oli. Kas enne sündi oli ta olnud mõte? Kas enne sündi oli ta olnud surnud? Ja pärast sündi pidi ta surema? Mis õhuke arbuusiviil. 

Sest kui tahes hull tema olukord ka polnuks, ei tahtnud ta iseendast ilma jääda, ta soovis olla tema ise. Ta arvas, et talle langeks osaks karm karistus ja ta satuks isegi surmasuhu, kui ta elust rõõmu tunneks. Niisiis kaitses ta end surma eest sellega, et elas vähem, kulutas oma elu vähehaaval, et see otsa ei saaks. Taoline kokkuhoidlikkus andis talle mõningase kindlustunde, sest kes madalalt lendab, see kõrgelt ei kuku. 

Ja tema meelest oli hea olla kurb. Mitte meeleheitel, sest seda poleks ta iial, kuivõrd ta oli nii tagasihoidlik ja lihtne, vaid see määratlematu miski, otsekui oleks ta romantilise loomuga. 

Ja mida olekski ta saanud teha? Sest ta oli krooniline. Ja isegi kurbus oli mõeldud rikastele, see oli neile, kes said seda endale lubada, neile, kellel ei olnud targemat teha. Kurbus oli luksus. 

Tõde on alati sisemine ja seletamatu ühendus. Tõde on äratundmatu. Seega pole seda olemas? Ei ole, inimeste jaoks ei ole seda olemas. 

Läbikäidavad toad – Katrin Johanson

Mine raamatukokku. Otsi üles oma eesnime esitähega algavad autorid (autorid siis perekonnanime järgi). Loetle päris tähe algusest niipalju raamatuid, kui vana sa oled. Võta see raamat, mis vastab su vanusele.

Läbikäidavad toad

Katrin Johanson

184 lk Varrak 2015

[Eellugu: alguses järgisin lugemisväljakutse esimese punkti juhiseid väljamaakirjanduse riiulite vahel. Paraku aga juhtus nii, et sealse valiku järgi oleksin pidanud läbi lugema ,,Viiskümmend halli varjundit" esimese osa. Mõtlesin veidi ning taganesin sujuvalt kodumaiste kirjanike loomingu juurde]. 

Keset arulagedat sõjaaegset julmust sõlmisid Els ja Ado ühes Siberi kolkaküla raudteejaamas kokkuleppe, mis järgnenud aastakümnetel unustusehõlma vajus. Üle poole sajandi hiljem kerkib see taas päevakorda, kui Elsi noor sugulane Ege kuuleb oma vaartädi juhuslikku mälestuskildu afersti kuulsusega eraklikust Adost. Ege hakkab aimama, et nood kaks tähendavad teineteisele palju rohkemat kui üksnes juhuslikku noorpõlvetuttavat. Vaheldumisi Elsi ja Adot külastades saab Ege teada kahe kangekaelse ja uhke inimese kummaliselt põimunud elukäigust, sidemest, mis said alguse 1930. aastatel Nõmme aedlinnas ja jäi püsima nii sõjaaja katsumustes kui ka okupatsiooniaja viletsuses. 

Võiks öelda, et ,,Läbikäidavad toad" on oma temaatikalt võrdlemisi lihtne (mitte emotsionaalses vaid struktuurses mõttes). Maailmasõja ja okupatsiooni katsumustes rusutud armastus, mis kunagi päriselt vilja ei kanna. 
Kirjaniku jutustamistiil oli voolav, ehkki mõnikord jäid silma ka teatavad kirjanduslikud sõnavõtud, mis ei tundunud alati loomulikud. Samas võib see olla ka stiili ja maitse küsimus, mis pahatihti sääraselt segama hakkab. 

Tegelastest rääkides pean olema aus ja nentima, et eriliselt suurt armastust ma Elsi ja Ado vahel ei tajunud/tundnud/osanud leida. Olen ehk veel liiga noor ning elukogenematu, et oleksin taibanud välja noppida teravad särisevad killud kahe karakteri vahel. Midagi seal kindlasti oli, seda muidugi, ent kutsuda seda "tõeliseks armastuseks" oleks veidi liialdatud. Eriti kui arvesse võtta Ado-poolset suhtumist Elsi. 

Jah, tõsi, eks mõlemad olid oma isemoodi kangete iseloomudega, mitte kunagi nõus järele andma. Võimalik, et ka see asjaolu sünnitas ebaõiglust, mis raamatu maailmast vastu kajas. Olgu, mis olgu, ent erilist kiindumust ega kindlat poolehoidu ei võitnud minu kui lugeja poolt ükski tegelaskuju. Ado karakter oli selleks liialt jultunud, Elsi otsustest ja mõtetest ei saanud ma aga täit selgust. 

Võiks ehk öelda, et oli loetav lugemine. Samuti sain taas näha/tunda/lugeda aega, mis eestlaste mällu ning suguvõsade memuaaridesse pitserina löödud on. Eesti raamatumaastikul on sarnane süžee populaarne ning pahatihti mõjub lihtsalt väheke korduvalt; kui aga kõrvale jätta Anna-Grete tujud, maitsed ning hetkemeeleolud, siis on raamat kindlasti soovitamist väärt. Põgus sissevaade meie vaarvanemate rasketesse noorusaegadesse, mille erinevaid tahke ning lugusid kuulata ei saa kunagi liiast olla. 

Väljakutse punkti arvesse võttes olen igati rahul, et just ,,Läbikäidavad toad" minu öökapile maandus :) 

---

Olnuks ta nõrgem, oleks ta ehk õnnelikum olnud. Tugevus teeb inimesed üksikuks. 

Inimese dilemma ongi see, et ta on korraga nii olelusvõitluses loom kui jumaliku algega eetiline olend. Meil tuleb otsustada, mil määral kumbagi poolt mõjule lasta, ning ise selle eest vastutus võtta. 

Kõik, keda teel kohtasin, olid head inimesed. Aga ära eksisin sellegipoolest. 

Els tõdes inimloomuse oskust üllatada: hävingu äärel säilitas see võime tajuda absurdis peituvat huumorit. 

Matini võis jõuda väga erinevaid teid pidi. Olulised olid hetk ja mängu ilu. 

Minu Kennedy – Stig Rästa

46. Raamat, mille pealkiri algab tähega, mida sinu nimes (eesnimi+perekonnanimi) ei ole. 

Minu Kennedy
Stig Rästa
204 lk Film Distribution OÜ 2015

,,Ahjaa, ,,Minu Kennedy". Miks selline pealkiri? Ärge saage valesti aru, ma ei samasta ennast Ameerika Ühendriikide presidendiga. Mul ei ole suurushullustust. ,,Minu Kennedy" on mingil määral  see võõras kole juhtum, mis paneb mõtlema, et mul endal on ikka väga hästi. ,,Minu Kennedy" on lahendamata lugu või mõistatus. Mind seob temaga miski ja samas ka mitte midagi."

Nagu enamus raamatuid siin elus, noppisin mina käesoleva kirjatüki üles paar aastat pärast selle populaarsuse hiigelhetke. Olin häid arvustusi näinud siit ja kuulnud sealt, ent ükski neist ei ärgitanud mind raamatut ise soetama või raamatukogu ootejärjekorras rüselema (ausalt öeldes pole mul säärast olukorda kunagi ette tulnudki...veel).
Pärast seda aga, kui mu enda ema avastas e-raamatute võlu ja valu ning sealhulgas vaimustunult  humoorikaid jupikesi ,,Minu Kennedy"-st igapäevaselt ette luges, ei saanud minagi kehvem olla. Läks aega mis ta läks, aga mõned kuud hiljem tarisin kõnealuse kirjatüki raamatukogust öökapile.

Stigi stiil on lihtne, kaasahaarav ja ladus. Muidugi oli mõnikord soov siit ja sealt veidi norida (kas siis sõnastuse või lauseehituse kallal), ent inimese kohta, kes pole eelnevalt kirjutamisega väga palju tegelenud, on Rästa suutnud üllatada täitsa hea raamatuga.

Kohati tekkis muidugi mõningane ebamugavustunne, et kas ikka päris igat roppu eluseika oleks vaja nii detailselt kirjeldada; siis aga sain oma roosad prillid ninajuurel eest ning tõdesin, et eks see elu olegi võrdlemisi kirju ja natukene ropp. Seega müts maha Stigi ees, kes nii avameelselt ja julgelt oskab ning tahab kujutada elu selle tooruses.

Sisuliselt jätkates pean aga mainima, kuivõrd üllatav oli tegelikult minu jaoks autori nooruspõlv. Rohkelt alkoholi, uimasteid, ravimtablette...inimesi organism võib ikka tugev olla. Muidugi hakkas mul lõpuks vägisi anatoomiaõpiku pilt maksast silme ette kerkima, kui taas mõnda veinipokaali või kokteiliklaasi mainiti. Samas, mis mul ikka manitseda, kui isegi täiskarsklane pole.

Üldjuhul võin aga öelda, et tegu oli kirjanduslikus mõttes kerge ja võrdlemisi ladusa lugemisega. Oli põnevamaid ja igavamaid seiku; arvamusi millega ma nõustusin ning mõtteid, mis panid lihtsalt pead vangutama. Mis aga peamine – sain ühe kodumaise muusiku elu ja olu kohta natuke rohkem teada ning oskan nüüd ehk teisiti tema loomingule vaadata.

– – –

Ma tean seda, aga osa minust usub, et kui ma vanu ebamugavaid situatsioone eri lahendustega ette kujutan, siis õpin sellest ja valmistan ennast ette tulevikuks. Suudan edasisi juhtumeid kategoriseerida ja minna kiirelt oma peas asuvasse sahtlisse ja võtta kätte analoogne juhtum. Vaadata välja punasega kirjutatud parimad variandid ja nende pealt spikerdada. See saab toimida ainult siis, kui sahtel on korras. Kui sahtel on sassis, siis läheb probleemi lahendamisega kauem aega. Täpselt nagu lauaarvutil, mis ajaga aeglasemaks jääb. 

Ma olen alati pidanud vajalikuks rõhutada, et see, mida väidan, on minu arvamus. Olen selle koha pealt pedant, aga leian, et see on tähtis, sest kui ma rõhutan juurde, et tegemist on minu arvamusega, siis ei ole see kunagi vale. 

Kõige keerulisem ongi vältida seda tunnet, mida me tunneme kellegi teise kahjuks. See võib kõlada külma ja kalgina, aga kaastunne on mingil määral oma ego toitmine. 

Kuidas surrakse – Emile Zola

44. Raamat autorilt, kelle kodumaad oled külastanud (Prantsusmaa).

Kuidas surrakse
Emile Zola
46 lk Kultuurileht 2018

Viis naturalistlikku olustikupildikest sellest, kuidas surevad inimesed XIX sajandi Prantsusmaal: kuidas sureb aadlimees, kodanlaseproua, poepidaja, laps lihtrahva hulgast ja talupoeg.

Oli see nüüd Rahva Raamatus või koguni Apollos, aga esimest korda kirjatükki silmates teadsin, et pean seda raamatut lugema. Naudin alati teistsuguseid, pea absurdseid vaatevinkleid eluspektrile ning seega tundus teos suremise eripalgelisusest just midagi mulle. Õnneks ei pidanud tehtud otsust ning mõne kõliseva mündi poekassase jätmist kahetsema. Lugemine oli niivõrd kuivõrd ootuspärane ning põnev nagu seda lootsin-arvasin.

Kontrast esimese ning viimase loo vahel on kergesti märgatav. Selgelt joonistub välja idee, mida Zola endas kannab – surm on osa elust. Pole raske arvata, missugust manala teele minekut kirjanik isiklikult eelistab; viimane peatükk annab selleks piisavalt aimu.
Huvitav on täheldada ka mõningast irooniat, millega autor just esimese ja teise jutukese peategelasi kostitab. Siiski on kirjakeel võrdlemisi neutraalne ning pigem kirjeldav kui hinnangut andev. Küll aga on Zola kahespidised nentimised ning olustikukirjeldused nii mõnigi kord mitmemõtteliselt loetavad; võta nüüd täpselt kinni, mida autor antud ridu kirjutades mõtetes mõlgutas.

Üldjuhul võib aga nentida, et olustikupildid olid ootuspäraselt erinevad ning portreerisid hästi 19.sajandi ühiskonnakihtide ebavõrdsust. Talupoeg võis elada küll tolleaegsete standardite järgi kõige kehvemat elu, ometigi jätkus just temal ja tema lähedastel kõige kainemat meelt ning mõistlikumat suhtumist surma endasse. Jah, võiks ju mainida, et lahkunu perekond suhtus ligimese manala teele minekusse liigse ükskõiksusega; samas suhtusid nad kadunukesse vast suuremagi austusega, kui seda aadlimehe silmakirjalikud lähedased suurejoonelistel matustel.

Vast peabki antud kirjatüki kokku võtma mõttega, kuivõrd loomulik ning tavaline surm meie maailmas tegelikult on. Olgu selleks siis väärikas aadlimees, haige laps või vanaldane talupoeg – igavese une mustjas loor langeb neile kõigile ühtmoodi silmile.

---

See on sünnis ja väärikas haigus, tseremoniaalne haigus, mis ootab külalisi. 

Kui surma mürgitab raha, sünnib sellest ainub viha. Kaklus kirstu kohal. 

Hommikul pilk peale, õhtul pilk peale, rohkem nad teha ei saa. Kui isa sellegipoolest jalule tõuseb, näitab see tema sitkust. Kui ta sureb, siis järelikult istus surm tal sees, ja kõik teavad, et kui surm sees istub, ei aja seda millegagi välja, ei ristimärkide ega arstirohtudega. Ainult lehma saab ravida. 

Tuntav vajadus iseennast idealiseerida sunnib meid oma maiseid jäänuseid lilledega kaunistama ning looduse kuninga võltsapoteoosi haua taha üle kandma. Ainult loomad koolevad teeristil ja mädanevad vabas õhus, meelitades ligi kärbsepilvi. Inimesed koristavad nende kehad vastikus- ja haletsustundest. Varjatud surm justkui lakkaks olemast, piisab, kui maa pealispind on puhas, ja meie usume elu sisse.