Kallis Michael! Armastusega isa – Iain Maitland

Kallis Michael! Armastusega isa
Iain Maitland
351 lk Ajakirjade Kirjastus 2017

Alati jäi ajast puudu. Andest ka. Ja siis sai homsest päevast eilne ja eelmine nädal ja viimaks kauge mälestus. Niisiis, tee mis sa teed, aga tee seda kohe. Muidu ärkad ühel hommikul üles ja siis on liiga hilja, peaaegu kogu su elu on juba seljataga. Minu oma paistab olevat. 

Sa pead õppima ära, kuidas meeldida iseendale. Kui sa endale ei meeldi ega püüa ise enda eest hoolt kanda, siis pole vahet, kui palju keegi teine sind armastab, sa ei tunne end ikka paremini. Leia midagi, mille pärast end väärtustada. 

Lühikesed ja lihtsad lood – Elo Viiding

Lühikesed ja lihtsad lood 
Elo Viiding
72 lk Loomingu Raamatukogu 2016

Lühikesed, pealtnäha lihtsad lood inimloomuse varjatud tahkudest, kirjeldatud autorile omase läbinägelikkuse ja irooniaga, milles ei puudu ka soe huumor ja kaasaelamine oma kummalistele, samas inimlikele tegelastele.

---

Samas ta andis endale aru, kuidas inimene ihaldab seda, mida ta samas võõristab...Kuidas üks ja sama inimene või nähtus teda sealsamas ärritab ja erutab; kuidas mõnikord tahaks kisendada, kui ebaõiglane on elu – ja samas, kui neetult õiglaseks ja heldeks ta hetkiti osutub! Kuidas kõiges on alati koos must ja valge! Ja kui kaua peab inimene elama, et seda ükskord tõeliselt, iga närvilõpmeni tajuda. 

Üksindus on ajutine, isegi siis, kui see on möödapääsmatu paratamatus. 

Ainult kujutlus aitab leppida kõigega, mis vääramatult ON. 
Ainult kujutlus aitab ületada surma – lõppu, vastamata küsimust: miks?
/.../
Aga ainult kujutlus on aidanud kesta, kummarduda õhtul väsinult kingapaelteni, avada hommikul silmad. 
Võib-olla oli kujutlus tema jaoks kogemus. Võib-olla ülesanne, mille ta pidi selles elus lahendama. 

Imeliste sündmuste aasta – Sarah Winman

Imeliste sündmuste aasta 

Sarah Winman

319 lk Varrak 2017

Seepärast kutsutaksegi seda kohta pühaks maaks, et pühad jalad on siin kõndinud. Ning ikka ja jälle on inimesed kulutanud oma elu sellele, et püüavad täpselt sama rada käia, aga nad vahivad nii hoolega maha, et unustavad üles vaadata. Nad unustavad vaadata kõige olulisemat. 

Ma võtsin noorust kui midagi igavest. Niisugust asja saab tunnistada alles siis, kui oled vana. 

Mina hoidsin enda oma sündsana. Respektaablina. Peitsin selle, et mitte inimesi ehmatada. Kuid see oli olemas ja kumas läbi mu töö ja mõistuse. Kuid kuna ma olin väärikas, tulid inimesed meie juurde toidu või koogi või lahkete sõnadega. Kuna mu lein oli väärikas, ei tõlgendatud seda millekski muuks. Mister Drake, minagi läksin hulluks, kuid ma viksisin ka siis oma kingi. 

Wilfred kummardus lähemale ja sosistas: Minu leibade sisse läheb kõik. Nimed. Laulud. Mälestused. Iga ahjutäis tuleb erinev välja, kuid me ei otsi mitte koostist, vaid täiust. Et suurepäraseks saada, pead riskima eksida. 

Sellest oli juba palju aega möödas, mil Marvellous viimati nuttis, kuid ta teadis, et pisaraid pole enam vaja tagasi hoida, sest sel pole ju mingit mõtet, kui pisarad silmadest kauem elavad. Niisiis laskis ta neil pudeneda. 

Mööda taevast laiali valguv tumesinine laik pani lavendli ja kannikesed lõhnama, meelitas nahkhiired lendu ja kergitas tuttavalt kumava kuu taevavõlvile. 

Kunagi läheb inimene sinnagi, sõnas Drake üles vaadates. 

Milleks? küsis Marvellous. 

Milleks? Uurimiseks muidugi. 

Inimesed peaksid seda enne uurima, osutas vana naine Drake'i rinnale. Kuu on ka ilma meieta kenasti toime tulnud, lisas ta ja võttis oma laukapliimidžinni pudeli, mis eelmisel ööl oli kui nõiaväel jälle täis saanud. Mõned asjad oleks parem jätta puutumata, ütles Marvellous. Tõus ja mõõn käivad oma rada. See on piisavalt täiuslik. 

Selles olen ma kindel – Oprah Winfrey

Selles olen ma kindel
Oprah Winfrey 
231 lk Sinisukk 2015

Niisiis olen ma õppinud sööma ühe tüki šokolaadi – või äärmisel juhul kaks – ning annan endale käsu sellega piirduda ja nautida, sest ma olen täiesti kindel, justkui Scarlett O'Hara, et "homme on uus päev," ning et šokolaadi saab alati juurde, kui tarvis. Ma ei pea tervet asja ära tarbima ainuüksi seetõttu, et see on olemas. Kas pole võrratu mõte! 

Ma olen kindel, et tugevus ei teki ilma katsumuste, ebaõnne, vastupanu ega sageli valuta. Mured, mis tekitavad teis tahtmise lasta kätel rüppe vajuda ning karjatada ,,Halastust!", kasvatavad teis visadust, vaprust, distsipliini ja meelekindlust. 

Teada, et inimesed hoolivad sellest, kuidas sul läheb, kui ei lähe üldse hästi – see ongi armastus. 

Ma olen kindel, et mis iganes see on, mida te kõige rohkem kardate, igatahes ei ole sellel mitte mingisugust võimu, teie hirm on see, mille käes on võim. Asi ise teid kätte ei saa. Aga hirm võib teilt röövida kogu elu. Iga kord kui te alla annate, kaotate te jõudu ning hirm saab seda samal ajal juurde. Just seetõttu tuleb teil vastu võtta otsus, et tundugu teekond teie ees kui tahes raske, te surute end mööda oma ärevusest ning jätkate astumist. 

Vapruse tõeline mõõt ei seisne mitte selles, kas jõuate eesmärgini, vaid hoopis selles, kas otsustate tagasi jalgele tõusta, ebaõnnestumiste arvust olenemata. /.../ Pole oluline, kui kaugel te olete just praegu, te olete igal juhul vaid ühe valiku kaugusel uuest algusest. 

Te ehitate oma elu üles iga kogemuse kaudu, mõte mõtte haaval, valik valiku haaval. Ning iga mõtte ja valiku taga on peidus sisemine kavatsus. 

Varem oli mul hirm, et inimesed ütlevad: ,Kes ta enda arvates on?". Nüüd on mul vaprust tõusta ja öelda: ,,Just selline ma olengi."

Ja äkki ma taipasin: et telefon heliseb, ei tähenda veel, et ma pean vastama. See on minu asi, mida ma oma ajaga teen. Meil kõigil on nii, isegi kui tundub, et pole. Kaitske oma aega. See on teie elu. 

Kui te tormate läbi elu, justkui tegemist oleks võidusõiduga, mille just teie peate võitma, tuleb teil hoog maha võtta ja natuke puhkust ajakavasse plaanida. Sest tegelikult on nii, et te oletegi juba võitnud. Te olete endiselt siin, teil on uus võimalus teha õige valik, muuta oma elu üha paremaks ja paremaks – hakake kohe pihta. 

Inimesed ei kannata mitte sellepärast, mida Jumal teeb, vaid sellepärast, mida nad ise teevad või tegemata jätavad. 

Ohakalind – Donna Tart

LV 2019: Raamat, mille järgi tehtud film linastub aastal 2019.

Ohakalind

Donna Tart

880 lk Pegasus 2015

Kolmeteistkümneaastaselt elab Theodore Decker, pühendunud ema ja hoolimatu, kodust lahkunud isa laps, imekombel üle õnnetuse, mis rebib tema elu tükkideks. Üksikuna ja pidetuna New Yorgis, leiab ta peavarju ühe jõuka perekonna juures. Tema uus kodu Park Avenuel hämmastab teda, koolikaaslased, kes ei tea, kuidas temaga suhelda, tekitavad talle meelehärmi, ning lisaks piinab teda väljakannatamatu igatsus ema järele. Nii klammerdubki ta aastate möödudes selle ühe asja külge, mis talle kõige rohkem ema meenutab: väikese, kummaliselt paeluva maali külge, mis tõukab ta lõpuks kriminaalse allmaailma rüppe. 

---

/.../, ent kas pole just see sobimatu ese, mis millegagi kokku ei käi, just see, mis kummalisel kombel kõige kallimaks saab?

Boris kehitas õlgu. "Keda kotib? Kui ta on sinu vastu lahke? Keegi meist ei leia maailmast piisavalt lahkust, kas pole?"

"Täpselt." Horst pööras ringi ja vari lõikas üle tema näo. "See on nali, see Fabritius. Selle maali keskmes on nali. Ja see ongi see, mida teevad kõik suuremad meistrid. Rembrandt. Velázquez. Hilisem Titian. Nad teevad nalja. Nad lahutavad oma meelt. Nad loovad illusiooni, pettuse – aga kui lähemale astud, laguneb see laiali pintslilöökideks."

Võib-olla oli hea õnn samasugune nagu halb õnn ja selle adumiseks pidi laskma õnnel enne kohale jõuda. Alguses ei tunne sa midagi. Tunne tuleb alles hiljem. 

Võib-olla on vale tee hoopis õige? Sa võid valida vale tee, aga see jõuab lõpuks ikka välja sinna, kuhu sa alguses tahtsid minna? Või kui teisest küljest vaadata, siis vahel võid kõike valesti teha ja ikka osutub see lõpuks õigeks?

Sa võid veet kogu elu täiesti ausa muuseumikülastajana, /.../ Aga kui üks maal sulle tõesti hinge läheb ja muudab seda, kuidas sa näed ja mõtled ja tunned, ei mõtle sa enam "oh, ma armastan seda pilti, sest see on universaalne". "Ma armastan seda pilti, sest see kõneleb kogu inimkonnaga." Need ei ole põhjused, miks keegi peaks kunsti armastama. See on hoopis salapärane sosin kõrvaltänavast. Kuss, sina. Hei, poiss. Jah, sina.

Asi pole välispidises väljanägemises, vaid sisemises olulisuses. Hiilguses, mis on maailmas, mitte maailmal, hiilguses, mida maailm ei mõista. See on esimene pilguheit puhtale teistsugususele, mille lähenedes sa lööd üha enam ja enam ja enam õitsele. 

Olemus, mida sa ei taha. Süda, mida ei saa muuta. 

Ja ma loodan, et siin peitub mingi kõrgem tõde kannatamise kohta või vähemalt selle kohta, milleks mina seda pean – ehkki ma olen hakanud mõistma, et ainsad tõed, mis on mulle olulised, on need, mida ma ei oska ega saagi mõista. See, mis on müstiline, mitmetähenduslik, seletamatu. Mis ei sobitu loosse, millel ei olegi lugu. Valgusläigatus vaevu nähtaval ketil. Päikeselaik kollasel seinal. Üksindus, mis eraldab iga elavat olendit kõigist teistest elavatest olenditest. Kurbus, mida ei saa rõõmust eraldada. 

See, mis meid endaga rääkima õpetab, on oluline – mis õpetab meid meeleheidet lauluga peletama. 

Kui me kehad suudaksid kõnelda – James Hamblin

Kui me kehad suudaksid kõnelda: sinu keha kasutamise ja hooldamise juhend
James Hamblin
336 lk Ühinenud Ajakirjad 2017

See raamat vastab kõikidele küsimustele, mis Sul kunagi tervise kohta on olnud – lisaks tervele hulgale küsimustele, mida Sa pole veel küsinud, aga peaksid. Kui soovid mõista inimkeha kummalisi tööprintsiipe ja meditsiini tulevikku, siis kannab antud kirjatükk õiget ning asjakohast materjali.

,,Kui me kehad suudaksid kõnelda" on antud raamatu jaoks üks pentsik pealkiri. Mitte, et see sõnadekombinatsioon või pealkiri üldiselt mind meeletult häiriksid. Pigem tekitab segadust sisuline vastuolu, mis on oma formaadilt pigem küsimus-vastus suhetele üles ehitatud kui organismi, keha monoloog. Samas, eks see taas vaatevinkli asi ole. 

Üldjoontes keskendub kirjatükk pigem üldlevinud küsimustele, mis ühel või teisel patsendil/huvilisel/niisama inimesel kunagi tekkinud on. Valdkonniti võetakse läbi kogu inimese keha, seda käsikäes huvitavate meditsiiniliste, biokeemiliste, histoloogiliste, ajalooliste ja sotsiaalsete faktidega, mis püüavad tuua teadusmaailma avastused n-ö tavainimestele veidi lähemale. 

Sääraste (populaar)teaduslike raamatutega meeldib mulle endale aga alati märkmiku kõrval hoida, et kõik uued ja huvitavad teadmised üles märkida. Nüüd aga kuid hiljem seda kokkuvõtet siin kirjutades ning tehtud märkmeid uurides olen avastanud, kuivõrd palju sest materjalist minu ülikooli 3.kursuse esimese poolaasta õppeainetega kattub (vähe rohkem süvitsi muidugi, aga siiski). Seega täitsa asja ette lugemine! :) 

Järgnevalt olen välja toonud vaid käputäie oma ülestähendustest. Soovitan aga kõigil ise raamat kätte võtta ning uusi/vanu teadmisi hankida. 

---

Glaukoom – silma siserõhk kahjustab nägemisnärve silmapõhja võrkkestas. Tasapisi nägemine nägemisvälja äärealadel ja lõpuks kogu ulatuses kaob. 

Distiktaas ehk ripsmete liigkasv. Mutatsioon geenis FOXc2. 

Testosteroon stimuleerib aadamaõuna ehk kilpnäärme kõhre kasvu --> häälepaelad venitatakse pikemaks --> madalam hääl. 

Transitoorne isheemiline atakk (TIA) on nn väike insult. Põhjuseks peaaju või silmaarterite häire tromboosi või emboolia tõttu. 

"Plahvatava puusärgi sündroom" – surnukeha metaboliseeruvate bakterite ainevahetuse käigus (tekivad) vabanevad gaasid, mis tekitavad kinnipitseeritud tuhastamiskirstus surve --> plahvatus. 

Õnnelikud päevad – Laurent Graff

Õnnelikud päevad
Laurent Graff
77lk Pegasus 2007

Mida arvata mehest, kes ostab endale hauaplatsi kaheksateiskümneaastaselt? Mida arvata mehest, kes kolmekümne viie aastaselt otsustab kogu oma edasise elu veeta vanadekodus? See mees on Antoine; kummaline noormees, kes liiga vara tahab lahkuda teispoolsusesse. Ta läheb elama vanadekodusse "Õnnelikud päevad" ja saab seal üsna kiiresti heaks sõbraks paljude pensionäridega. Ta elab rahulikku, sündmustevaeset elu kuni päevani, mil vanadekodusse saabub surev vanem daam, kellega Antoine'il tekib kummaline suhe. See on naljakas raamat tõsisel teemal – vanadusest ja suremisest.

Kui ma nüüd päris ausalt ütlen, siis poole raamatu pealt ei saanud ma enam ise ka aru, miks ma seda loen. Ei saa küll salata, et kirjatüki idee ise kui selline oli võrdlemisi hea; samas leian, et autor oleks saanud oma mõtteid vähe teistsuguses vormis esitada. Praegusel hetkel jäi aga ridade vahelt kumama peategelase kitsarinnaline ning ninatargalik suhtumine, mis paratamatult varjutas ülejäänud loo käiku.

Samal ajal käis aga kogu kompotil pidevalt kaasas ka pisike (okei, võrdlemisi keskmine) igavusnoot, mis pani liigagi tihti nii leheküljenumbrit piiluma kui kellaseierit silmitsema. Kuna aga tegu oli minu 7-raamatut-7-päevaga väljakutse viimane kirjatükiga, siis puhtalt kohusetunne ei lasknud mul leida vabandusi mitte lugemiseks.

Samuti polnud ma päris kindel, kas autor esitab enda kui isiku vaateid antud subjektidele või on tegu siiski puhta väljendusega konkreetse karakteri mõtetest-tunnetest. Olgu mis on, püüd portreerida elu  ning vananemist kui mõttetu, manduva, kannatusrohke ajana mõjus lõppkokkuvõttes siiski võrdlemisi ebaoriginaalsena.

Oh ei, muidugi ei saa maailma sünnist surmani näha läbi roosade prillide ning annus tõsistel teemadel mõtislemist ja läbi elamist vaid rikastab meie siinoldud aega. Kui aga lisada negatiivsuse spekter kõigele, mis ühiskonnal sotsiaalses plaanis pakkuda on, muudab see olemise tarbetult raskeks.

Lõppude lõpuks jõuame ikka ja alati ringiga tagasi samasse punkti – et keegi meist ei tea, miks me siin planeet Maal nüüd täpsemalt tegutseme ning mis meie tegelik eksisteerimise põhjus on. Kõik mida mõtleme, arutleme ja tunneme on vaid meie endi vili ning reaktsioon toimunule-nähtunule. Vot.

– – –

Ei, midagi paremat ei ole. Siin olen ma oma õiges kohas, nende seas, kes ei oota enam midagi ning kes on leppinud selle karikatuurse eluga. Elamine on muutunud liiga julmalt inimlikuks. 

Mind on tihti idioodiks peetud. Mul ei ole midagi selle vastu, kuid ma ei suutnud kannatada, kui mind hakati millekski veenma või kui mul paluti end paremini selgitada. Siin vähemalt jäetakse mind rahule. 

Mulle meeldib vanainimeste juures nende oskus keskenduda kõige tähtsamale ja nende sügav eluline ausus. Nagu muudaks surma lähedus valetamise kui sellise täiesti mõttetuks ning nõuaks ainult siirust, ilma igasuguse varjamine ja mängudeta. 

Inimeste lunastus seisnebki ehk selles väljajuurimatus soovis, selles visas usus armastusse. Ka kõige suuremas meeleheites, ka kõige enam kannatanud inimesed ei kaota soovi armastada. 

Ma eksisin. Teesklust jätkatakse siiski lõpuni välja, inimesed jälgivad alati, mis mulje nad teistele jätavad ja püüavad mitte ennast näidata. Kui maski surma lähenedes veidigi kergitataksegi, siis ei võeta seda kunagi täielikult eest. Siirus pole kunagi täielik. Inimesed võitlevad lõpuni, relvadeks elu jooksul omaks võetud salakavalus ja petmine. Kuni viimse hingetõmbeni eelistavad nad absurdset väärikust aina suuremaks kasvavale tõele. Nad keelduvad seda uskumast ja sellega leppimast ning eelistavad suura, elu sünnis mask ees. 

Mida võiksimegi öelda surma palge ees, mis reedab vaid meie nõrkust? Ainult vaikuses on midagi austusväärset ja julget. Sõnad on tühised ja naeruväärsed, toovad esile vaid meie väiksuse. 

Kas inimese osaks on olla vaid tühine elementaarosake – kellele on paraku mõistus kingitud, ning kes on määratud elama mõttetult?

Surrakse alati koledalt, absurdselt. Alati jätab inimene endast järele "elu müsteeriumi", millele ei leita rahuldavat ega julgustavat vastust, mis võiks õigustada seda, et sa oled elanud, välja arvatud fakt, et me aitasime kaasa soo jätkumisele ja niinimetatud müsteeriumi kestmajäämisele.