Keelekaste – Priit Põhjala

Keelekaste
Artikleid keelest ja kirjandusest
Priit Põhjala 
238 lk Kultuurileht 2020

Kuidas näevad välja õiged jutumärgid? Milles avaldub eestlaste saavahimu? Mis asjad on virvatulesõnad? Teietada või sinatada? Kas ,,tähh" tõrjub ,,aitähhi"? Harry Potter või Harri Pottsepp? Kes tohib keelega mängida? Millise lausega algab hea romaan? 

,,Keelekaste" sadakond esseistlikus laadis lühiartiklit arutlevad nende ja veel hulga keele ja kirjandusega seotud küsimuste üle – õigekirjutuse pisiasjadest kuni toimetaja, tõlkija ja kirjaniku töö telgitagusteni. 

Kahtlemata on tegu vahva, otsekohese ning humoorika kogumikuga, mis nii mõnigi kord üllatas, pani nõusolevalt noogutama, ajas naerma ja sundis vahest ka süüdlaslikult silmi langetama. Samas, eks keele kasutamine, selle õigesti kirjutamine ja suusõnaliselt edasi kandmine pole alati teps mitte kerge töö, nagu kinnitavad ka lühiartiklites tõstatatud teemad.

Olles ise inimene, kes on viimased neli aastat ülikoolis loodus- ja reaalteaduslikke materjale läbi töötanud, pole peenemate keelenüansside tundmine minu igapäevaste koolikohustuste nimekirjas. (v.a erialane sõnavara). Seetõttu pakkus antud kogumik värskendava sõõmu gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse tundidest, tuletas meelde keelereegleid ning lükkas ümber vahepealsete aastate jooksul kogunenud väärarusaamu. Vahest ehk liigagi palju, sest raamatu keskel tundus kohati, nagu loeksin pigem eesti keele õpikut või ÕS-i ennast (ehkki vähe lõbusamas kuues). Siiski siiski, lõpuartiklid olid aga taas väga paeluvad ning läksid ludinal.

Kindlasti võtan loetust kaasa palju tarvilikke näpunäited ning tähelepanekuid, loomaks edaspidi paremaid, sisukamaid ja tabavamaid tekste. Soovitan kogumikku kõigile keelesõpradele!

---

Aga keele kui terviku elujõud ei sõltu siiski üksnes õpetatud meeste vallatavast korrektsest kirjakeelest, vaid kõigi allkeelte – normeeritud kirjakeele ja üldrahvaliku kõnekeele, suurte murrete ja pisemate murrakute, sotsio- ja idiolektide – vitaalsusest. Et keel oleks kasutuskõlblik, toimiv, jagusalt varjundirikas, on vaja neid kõiki. Viiul ei oleks suurem asi pill, kui tal oleks ainult üks keel; samamoodi ei oleks eesti keel suurem asi suhtlusvahend, kui tal oleks ainult üks mõeldav kuju. 

Kas ema südant tunned sa? – Raimond Kaugver

Kas ema südant tunned sa?
Raimond Kaugver 
255 lk 

Romaan käsitleb vanemate ja laste suhteid. Kust algab allakäigu trepp, millele on astunud üks teose peategelasi 16-aastane Birgit ja tema semud? Kust tulevad Sindi ja Kaagvere erikooli kasvandikud? Paljude võimalike vastuste hulgast on autori tähelepanu keskmes vanemate egoism oma mitmekesistes, paiguti vastandlikeski avaldumisvormides. 

---

Mis teeb ühe paiga omaseks? Inimesed, vastaks vist igaüks. Ja ometi – ka nemad ei suuda seda. Paik saab omaseks millegi seletamatu kaudu, tagantjärele võib ainult öelda, et need on mälestused – mitte igasugused, vaid intiimsed, ainult sulle endale teada olevad pisiseigad, vahel suuremadki, aga igal juhul niisugused, mis kuuluvad ainult sulle, on peidus sinu hinge neis soppides, kuhu sa kedagi ligi ei lase. 

Aga elu tegelikkuses puudub paljudel tõsiselt mõeldud sõnadel paratamatult kate. Meie ükskõiksus võõraste saatuste vastu on suurem, kui me tahame endale tunnistada. Ja on olukordi, kus liigne osavõtlikkus isegi segab oma tööd kõigi võimete kohaselt tegemast. 

Me ütleme: see on enesekriitika. Aga kas me pole sealjuures ise täiesti teadlikud, et enesekriitika on parim ning tõhusaim kaitse võimalike rünnakute vastu? /…/ Mida rohkem sa ennast piitsutad, seda vähem hoope saad teistelt – sa võtad neilt relvad. Ja siis? Siis antakse su tööle enamvähem rahuldav hinnang, märgitakse tunnustavalt sinu sügavalt enesekriitilist hoiakut, avaldatakse kindlat veendumust, et sa suudad juba kõige lähemal ajal kõrvaldada kõik puudujäägid oma töös. Ja sa lähed oma töö juurde tagasi, pühid kergendatult laupa ning mõtled: seekord läks kõik normaalselt. 

Kohut mõistavad alati ellujäänud ja kõrvalseisjad, nii on see olnud aegade algusest peale. Sest nendel on käes materjalid, mille põhjal asja arutada ning otsust teha. Keerisesse sattunul pole mingeid valmis materjale, mingeid kogemusi, ta haarab umbäkki kinni esimesest pihkupuutunud abinõust, mis näib talle pääsu toovat. Kasvõi pääsu olematusse, kui olemine tundub talle absoluutselt võimatu...

Liiga vali üksindus – Bohumil Hrabal

Liiga vali üksindus

Bohumil Hrabal 

80 lk Loomingu Raamatukogu 2020 

Vahel magan Thoneti tooli asendis keskkööni ja kui ärkan, kergitan pead ja mu püksisäär põlve kohal on süljest märg, sest olin endale kaissu pugenud ja kerra tõmbunud just nagu kassipoeg talvel, nagu kiiktooli jalased, sest mina võisin lubada endale luksust olla hüljatud, ehkki ma pole kunagi hüljatud, ma olen lihtsalt üksi, et elada mõtetega asustatud üksinduses, sest mina olen veidi selline lõpmatuse ja igaviku kraakleja ja Lõpmatus ja Igavik vist veidi hoolivad minusugustest inimestest. 

/…/ ja nii palusin teda uuesti, et ta mulle andestaks, ma ei teadnud, mida ta peab mulle andeks andma, aga nii see minuga juba käib, palun kogu aeg kelleltki andeks, ja tavatsen isegi endalt andeks paluda, et ma selline olen ja et mul on selline loomus...

/…/ ja kõik me lugesime neid raamatuid õndsas lootuses, et ükskord loeme neist midagi, mis meid kvalitatiivselt muudab. 

/…/ keegi pidi ju selle raamatu kirjutama, keegi pidi selle toimetama, keegi pidi selle läbi lugema, keegi pidi selle illustreerima, keegi pidi selle laduma, keegi pidi lugema korrektuurid, keegi pidi selle ümber laduma ja keegi pidi siis uuesti lugema korrektuuri ja keegi pidi siis tegema lõpliku lao ja selle masinasse suunama, keegi pidi selle veerud veel viimast korda läbi lugema ja siis veeru veeru järel suunama järgmisesse masinasse, mis raamatu kokku köitis, ja keegi pidi võtma need raamatud ja need ära pakkima ning keegi pidi raamatu ja kõigi tehtud tääde eest arve koostama ja keegi pidi otsustama, et see raamat pole lugemiseks, ja keegi pidi raamatu kaotama ja andma käsu, et see läheks paberpressi alla, /…/

/…/ siit peale, semu, pead kõigega ise hakkama saama, pead ise ennast sundima minema rahva sekka, pead ise ennast lõbustama, tegema ise endale teatrit, kuniks iseend maha jätad, sest siit peale keerled sa vaid mööda sedasama melanhoolselt ringjoont, ja nõnda lähed korraga nii edasi kui ka tuled tagasi, just, progressus ad originem on regressus ad futurum, su aju pole mitte midagi muud kui vaid hüdraulilise pressiga kokkusurutud mõtted. 

Franny ja Zooey – J.D.Salinger

Franny ja Zooey
J.D.Salinger 
198 lk Varrak 2003

Mitte ma ei tea, mis kasu on teadmistest ja sellest, et teil kõigil pea lõikab, kui see teid ometi õnnelikuks ei tee. 

Kui sa tahad kogu süsteemi vastu sõtta minna, siis tulista nagu kena ja arukas tüdruk kunagi – sinna, kus vaenlane asub, aga mitte tema soengut või kuramuse lipsu pihta. 

Hea küll, sa heidad korraks pilgu oma ülikooli territooriumile, ja maailmale, ja poliitikale, ja ühele suveteatri hooajale, kuulad korraks mingit tobedat tudengitekamba vestlust, ning otsustad, et kõikjal on ainult ego, ego, ego, ja et noorel neiul ei jää muud intelligentsemat üle kui pikali heita, pea paljaks ajada, lugeda Jeesus-palvet ning paluda jumalalt väikest müstilist kogemust, et saada jälle kenaks ja õnnelikuks. 

Nähtamatud linnad – Italo Calvino

Nähtamatud linnad

Italo Calvino

128 lk Perioodika 1994

,,Kas päeval, mil olen tundma õppinud kõiki tunnusmärke," küsis ta Marcolt, ,,on kogu impeerium lõpuks minu oma?

Veneetslane vastu: ,,Seda ära usu, Majesteet: sel päeval saab sinust endast tunnusmärk teiste märkide seas." 

Uude linna jõudes leiab rändaja eest oma juba ununenud mineviku: see osa sinus, mida sa enam ei ole või mida sul enam ei ole, varitseb sind võõrastes, veel mitte kellelegi kuuluvates paikades. 

Ka linnad arvavad, et nad on kerkinud tänu mõtetele või juhusele, kuid ei üks ega teine suuda linnamüüre koos hoida. Linna puhul ei vaimusta sind tema seitse või seitsekümmend seitse imet, vaid vastus, mille ta annab sinu küsimusele. 

Mälupildid kustuvad, kui nad on juba sõnadega paika pandud. 

,,Mina üksnes räägin, " vastab Marco, ,,iga kuulaja aga peab meeles ainult neid sõnu, mida ta kuulda tahab. Ühtmoodi võtab maailma kirjelduse vastu sinu lahke kõrv, teistsugusena hakkab see ringlema laadijate ja gondoljeeride seas maja ees tänaval minu kojujõudmise päeval, hoopis isemoodi võin ma hakata puhuma vanas eas, kui Genova piraadid on mu kinni võtnud, ahelaisse pannud ja seiklusjuttude kirjutajaga ühte kongi heitnud. Mitte hääl ei juhi jutustust – seda teeb kõrv."

Elavate põrgu ei ole tulevikus; kui põrgu üldse olemas on, siis on ta praegu juba siin, põrgu on see, mille me ise iga päev koos endale loome. On olemas kaks teed, et mitte kannatada. Esimene on jõukohane paljudele: tuleb põrgu omaks võtta, tuleb põrgu osaks saada, kuni me seda enam tähelegi ei pane. Teine tee on ohtlik nin nõuab pidevat valvsust ja kaalumist: tuleb otsida ja ära tunda, kes ja mis keset seda põrgut ei ole põrgu, tuleb aidata sel vastu pidada ja sellele ruumi teha. 

Kallis Michael! Armastusega isa – Iain Maitland

Kallis Michael! Armastusega isa
Iain Maitland
351 lk Ajakirjade Kirjastus 2017

Alati jäi ajast puudu. Andest ka. Ja siis sai homsest päevast eilne ja eelmine nädal ja viimaks kauge mälestus. Niisiis, tee mis sa teed, aga tee seda kohe. Muidu ärkad ühel hommikul üles ja siis on liiga hilja, peaaegu kogu su elu on juba seljataga. Minu oma paistab olevat. 

Sa pead õppima ära, kuidas meeldida iseendale. Kui sa endale ei meeldi ega püüa ise enda eest hoolt kanda, siis pole vahet, kui palju keegi teine sind armastab, sa ei tunne end ikka paremini. Leia midagi, mille pärast end väärtustada. 

Lühikesed ja lihtsad lood – Elo Viiding

Lühikesed ja lihtsad lood 
Elo Viiding
72 lk Loomingu Raamatukogu 2016

Lühikesed, pealtnäha lihtsad lood inimloomuse varjatud tahkudest, kirjeldatud autorile omase läbinägelikkuse ja irooniaga, milles ei puudu ka soe huumor ja kaasaelamine oma kummalistele, samas inimlikele tegelastele.

---

Samas ta andis endale aru, kuidas inimene ihaldab seda, mida ta samas võõristab...Kuidas üks ja sama inimene või nähtus teda sealsamas ärritab ja erutab; kuidas mõnikord tahaks kisendada, kui ebaõiglane on elu – ja samas, kui neetult õiglaseks ja heldeks ta hetkiti osutub! Kuidas kõiges on alati koos must ja valge! Ja kui kaua peab inimene elama, et seda ükskord tõeliselt, iga närvilõpmeni tajuda. 

Üksindus on ajutine, isegi siis, kui see on möödapääsmatu paratamatus. 

Ainult kujutlus aitab leppida kõigega, mis vääramatult ON. 
Ainult kujutlus aitab ületada surma – lõppu, vastamata küsimust: miks?
/.../
Aga ainult kujutlus on aidanud kesta, kummarduda õhtul väsinult kingapaelteni, avada hommikul silmad. 
Võib-olla oli kujutlus tema jaoks kogemus. Võib-olla ülesanne, mille ta pidi selles elus lahendama.