Nähtamatud linnad – Italo Calvino

Nähtamatud linnad

Italo Calvino

128 lk Perioodika 1994

,,Kas päeval, mil olen tundma õppinud kõiki tunnusmärke," küsis ta Marcolt, ,,on kogu impeerium lõpuks minu oma?

Veneetslane vastu: ,,Seda ära usu, Majesteet: sel päeval saab sinust endast tunnusmärk teiste märkide seas." 

Uude linna jõudes leiab rändaja eest oma juba ununenud mineviku: see osa sinus, mida sa enam ei ole või mida sul enam ei ole, varitseb sind võõrastes, veel mitte kellelegi kuuluvates paikades. 

Ka linnad arvavad, et nad on kerkinud tänu mõtetele või juhusele, kuid ei üks ega teine suuda linnamüüre koos hoida. Linna puhul ei vaimusta sind tema seitse või seitsekümmend seitse imet, vaid vastus, mille ta annab sinu küsimusele. 

Mälupildid kustuvad, kui nad on juba sõnadega paika pandud. 

,,Mina üksnes räägin, " vastab Marco, ,,iga kuulaja aga peab meeles ainult neid sõnu, mida ta kuulda tahab. Ühtmoodi võtab maailma kirjelduse vastu sinu lahke kõrv, teistsugusena hakkab see ringlema laadijate ja gondoljeeride seas maja ees tänaval minu kojujõudmise päeval, hoopis isemoodi võin ma hakata puhuma vanas eas, kui Genova piraadid on mu kinni võtnud, ahelaisse pannud ja seiklusjuttude kirjutajaga ühte kongi heitnud. Mitte hääl ei juhi jutustust – seda teeb kõrv."

Elavate põrgu ei ole tulevikus; kui põrgu üldse olemas on, siis on ta praegu juba siin, põrgu on see, mille me ise iga päev koos endale loome. On olemas kaks teed, et mitte kannatada. Esimene on jõukohane paljudele: tuleb põrgu omaks võtta, tuleb põrgu osaks saada, kuni me seda enam tähelegi ei pane. Teine tee on ohtlik nin nõuab pidevat valvsust ja kaalumist: tuleb otsida ja ära tunda, kes ja mis keset seda põrgut ei ole põrgu, tuleb aidata sel vastu pidada ja sellele ruumi teha.