Franny ja Zooey – J.D.Salinger

Franny ja Zooey
J.D.Salinger 
198 lk Varrak 2003

Mitte ma ei tea, mis kasu on teadmistest ja sellest, et teil kõigil pea lõikab, kui see teid ometi õnnelikuks ei tee. 

Kui sa tahad kogu süsteemi vastu sõtta minna, siis tulista nagu kena ja arukas tüdruk kunagi – sinna, kus vaenlane asub, aga mitte tema soengut või kuramuse lipsu pihta. 

Hea küll, sa heidad korraks pilgu oma ülikooli territooriumile, ja maailmale, ja poliitikale, ja ühele suveteatri hooajale, kuulad korraks mingit tobedat tudengitekamba vestlust, ning otsustad, et kõikjal on ainult ego, ego, ego, ja et noorel neiul ei jää muud intelligentsemat üle kui pikali heita, pea paljaks ajada, lugeda Jeesus-palvet ning paluda jumalalt väikest müstilist kogemust, et saada jälle kenaks ja õnnelikuks. 

Nähtamatud linnad – Italo Calvino

Nähtamatud linnad

Italo Calvino

128 lk Perioodika 1994

,,Kas päeval, mil olen tundma õppinud kõiki tunnusmärke," küsis ta Marcolt, ,,on kogu impeerium lõpuks minu oma?

Veneetslane vastu: ,,Seda ära usu, Majesteet: sel päeval saab sinust endast tunnusmärk teiste märkide seas." 

Uude linna jõudes leiab rändaja eest oma juba ununenud mineviku: see osa sinus, mida sa enam ei ole või mida sul enam ei ole, varitseb sind võõrastes, veel mitte kellelegi kuuluvates paikades. 

Ka linnad arvavad, et nad on kerkinud tänu mõtetele või juhusele, kuid ei üks ega teine suuda linnamüüre koos hoida. Linna puhul ei vaimusta sind tema seitse või seitsekümmend seitse imet, vaid vastus, mille ta annab sinu küsimusele. 

Mälupildid kustuvad, kui nad on juba sõnadega paika pandud. 

,,Mina üksnes räägin, " vastab Marco, ,,iga kuulaja aga peab meeles ainult neid sõnu, mida ta kuulda tahab. Ühtmoodi võtab maailma kirjelduse vastu sinu lahke kõrv, teistsugusena hakkab see ringlema laadijate ja gondoljeeride seas maja ees tänaval minu kojujõudmise päeval, hoopis isemoodi võin ma hakata puhuma vanas eas, kui Genova piraadid on mu kinni võtnud, ahelaisse pannud ja seiklusjuttude kirjutajaga ühte kongi heitnud. Mitte hääl ei juhi jutustust – seda teeb kõrv."

Elavate põrgu ei ole tulevikus; kui põrgu üldse olemas on, siis on ta praegu juba siin, põrgu on see, mille me ise iga päev koos endale loome. On olemas kaks teed, et mitte kannatada. Esimene on jõukohane paljudele: tuleb põrgu omaks võtta, tuleb põrgu osaks saada, kuni me seda enam tähelegi ei pane. Teine tee on ohtlik nin nõuab pidevat valvsust ja kaalumist: tuleb otsida ja ära tunda, kes ja mis keset seda põrgut ei ole põrgu, tuleb aidata sel vastu pidada ja sellele ruumi teha. 

Kallis Michael! Armastusega isa – Iain Maitland

Kallis Michael! Armastusega isa
Iain Maitland
351 lk Ajakirjade Kirjastus 2017

Alati jäi ajast puudu. Andest ka. Ja siis sai homsest päevast eilne ja eelmine nädal ja viimaks kauge mälestus. Niisiis, tee mis sa teed, aga tee seda kohe. Muidu ärkad ühel hommikul üles ja siis on liiga hilja, peaaegu kogu su elu on juba seljataga. Minu oma paistab olevat. 

Sa pead õppima ära, kuidas meeldida iseendale. Kui sa endale ei meeldi ega püüa ise enda eest hoolt kanda, siis pole vahet, kui palju keegi teine sind armastab, sa ei tunne end ikka paremini. Leia midagi, mille pärast end väärtustada. 

Lühikesed ja lihtsad lood – Elo Viiding

Lühikesed ja lihtsad lood 
Elo Viiding
72 lk Loomingu Raamatukogu 2016

Lühikesed, pealtnäha lihtsad lood inimloomuse varjatud tahkudest, kirjeldatud autorile omase läbinägelikkuse ja irooniaga, milles ei puudu ka soe huumor ja kaasaelamine oma kummalistele, samas inimlikele tegelastele.

---

Samas ta andis endale aru, kuidas inimene ihaldab seda, mida ta samas võõristab...Kuidas üks ja sama inimene või nähtus teda sealsamas ärritab ja erutab; kuidas mõnikord tahaks kisendada, kui ebaõiglane on elu – ja samas, kui neetult õiglaseks ja heldeks ta hetkiti osutub! Kuidas kõiges on alati koos must ja valge! Ja kui kaua peab inimene elama, et seda ükskord tõeliselt, iga närvilõpmeni tajuda. 

Üksindus on ajutine, isegi siis, kui see on möödapääsmatu paratamatus. 

Ainult kujutlus aitab leppida kõigega, mis vääramatult ON. 
Ainult kujutlus aitab ületada surma – lõppu, vastamata küsimust: miks?
/.../
Aga ainult kujutlus on aidanud kesta, kummarduda õhtul väsinult kingapaelteni, avada hommikul silmad. 
Võib-olla oli kujutlus tema jaoks kogemus. Võib-olla ülesanne, mille ta pidi selles elus lahendama. 

Imeliste sündmuste aasta – Sarah Winman

Imeliste sündmuste aasta 

Sarah Winman

319 lk Varrak 2017

Seepärast kutsutaksegi seda kohta pühaks maaks, et pühad jalad on siin kõndinud. Ning ikka ja jälle on inimesed kulutanud oma elu sellele, et püüavad täpselt sama rada käia, aga nad vahivad nii hoolega maha, et unustavad üles vaadata. Nad unustavad vaadata kõige olulisemat. 

Ma võtsin noorust kui midagi igavest. Niisugust asja saab tunnistada alles siis, kui oled vana. 

Mina hoidsin enda oma sündsana. Respektaablina. Peitsin selle, et mitte inimesi ehmatada. Kuid see oli olemas ja kumas läbi mu töö ja mõistuse. Kuid kuna ma olin väärikas, tulid inimesed meie juurde toidu või koogi või lahkete sõnadega. Kuna mu lein oli väärikas, ei tõlgendatud seda millekski muuks. Mister Drake, minagi läksin hulluks, kuid ma viksisin ka siis oma kingi. 

Wilfred kummardus lähemale ja sosistas: Minu leibade sisse läheb kõik. Nimed. Laulud. Mälestused. Iga ahjutäis tuleb erinev välja, kuid me ei otsi mitte koostist, vaid täiust. Et suurepäraseks saada, pead riskima eksida. 

Sellest oli juba palju aega möödas, mil Marvellous viimati nuttis, kuid ta teadis, et pisaraid pole enam vaja tagasi hoida, sest sel pole ju mingit mõtet, kui pisarad silmadest kauem elavad. Niisiis laskis ta neil pudeneda. 

Mööda taevast laiali valguv tumesinine laik pani lavendli ja kannikesed lõhnama, meelitas nahkhiired lendu ja kergitas tuttavalt kumava kuu taevavõlvile. 

Kunagi läheb inimene sinnagi, sõnas Drake üles vaadates. 

Milleks? küsis Marvellous. 

Milleks? Uurimiseks muidugi. 

Inimesed peaksid seda enne uurima, osutas vana naine Drake'i rinnale. Kuu on ka ilma meieta kenasti toime tulnud, lisas ta ja võttis oma laukapliimidžinni pudeli, mis eelmisel ööl oli kui nõiaväel jälle täis saanud. Mõned asjad oleks parem jätta puutumata, ütles Marvellous. Tõus ja mõõn käivad oma rada. See on piisavalt täiuslik. 

Selles olen ma kindel – Oprah Winfrey

Selles olen ma kindel
Oprah Winfrey 
231 lk Sinisukk 2015

Niisiis olen ma õppinud sööma ühe tüki šokolaadi – või äärmisel juhul kaks – ning annan endale käsu sellega piirduda ja nautida, sest ma olen täiesti kindel, justkui Scarlett O'Hara, et "homme on uus päev," ning et šokolaadi saab alati juurde, kui tarvis. Ma ei pea tervet asja ära tarbima ainuüksi seetõttu, et see on olemas. Kas pole võrratu mõte! 

Ma olen kindel, et tugevus ei teki ilma katsumuste, ebaõnne, vastupanu ega sageli valuta. Mured, mis tekitavad teis tahtmise lasta kätel rüppe vajuda ning karjatada ,,Halastust!", kasvatavad teis visadust, vaprust, distsipliini ja meelekindlust. 

Teada, et inimesed hoolivad sellest, kuidas sul läheb, kui ei lähe üldse hästi – see ongi armastus. 

Ma olen kindel, et mis iganes see on, mida te kõige rohkem kardate, igatahes ei ole sellel mitte mingisugust võimu, teie hirm on see, mille käes on võim. Asi ise teid kätte ei saa. Aga hirm võib teilt röövida kogu elu. Iga kord kui te alla annate, kaotate te jõudu ning hirm saab seda samal ajal juurde. Just seetõttu tuleb teil vastu võtta otsus, et tundugu teekond teie ees kui tahes raske, te surute end mööda oma ärevusest ning jätkate astumist. 

Vapruse tõeline mõõt ei seisne mitte selles, kas jõuate eesmärgini, vaid hoopis selles, kas otsustate tagasi jalgele tõusta, ebaõnnestumiste arvust olenemata. /.../ Pole oluline, kui kaugel te olete just praegu, te olete igal juhul vaid ühe valiku kaugusel uuest algusest. 

Te ehitate oma elu üles iga kogemuse kaudu, mõte mõtte haaval, valik valiku haaval. Ning iga mõtte ja valiku taga on peidus sisemine kavatsus. 

Varem oli mul hirm, et inimesed ütlevad: ,Kes ta enda arvates on?". Nüüd on mul vaprust tõusta ja öelda: ,,Just selline ma olengi."

Ja äkki ma taipasin: et telefon heliseb, ei tähenda veel, et ma pean vastama. See on minu asi, mida ma oma ajaga teen. Meil kõigil on nii, isegi kui tundub, et pole. Kaitske oma aega. See on teie elu. 

Kui te tormate läbi elu, justkui tegemist oleks võidusõiduga, mille just teie peate võitma, tuleb teil hoog maha võtta ja natuke puhkust ajakavasse plaanida. Sest tegelikult on nii, et te oletegi juba võitnud. Te olete endiselt siin, teil on uus võimalus teha õige valik, muuta oma elu üha paremaks ja paremaks – hakake kohe pihta. 

Inimesed ei kannata mitte sellepärast, mida Jumal teeb, vaid sellepärast, mida nad ise teevad või tegemata jätavad. 

Ohakalind – Donna Tart

LV 2019: Raamat, mille järgi tehtud film linastub aastal 2019.

Ohakalind

Donna Tart

880 lk Pegasus 2015

Kolmeteistkümneaastaselt elab Theodore Decker, pühendunud ema ja hoolimatu, kodust lahkunud isa laps, imekombel üle õnnetuse, mis rebib tema elu tükkideks. Üksikuna ja pidetuna New Yorgis, leiab ta peavarju ühe jõuka perekonna juures. Tema uus kodu Park Avenuel hämmastab teda, koolikaaslased, kes ei tea, kuidas temaga suhelda, tekitavad talle meelehärmi, ning lisaks piinab teda väljakannatamatu igatsus ema järele. Nii klammerdubki ta aastate möödudes selle ühe asja külge, mis talle kõige rohkem ema meenutab: väikese, kummaliselt paeluva maali külge, mis tõukab ta lõpuks kriminaalse allmaailma rüppe. 

---

/.../, ent kas pole just see sobimatu ese, mis millegagi kokku ei käi, just see, mis kummalisel kombel kõige kallimaks saab?

Boris kehitas õlgu. "Keda kotib? Kui ta on sinu vastu lahke? Keegi meist ei leia maailmast piisavalt lahkust, kas pole?"

"Täpselt." Horst pööras ringi ja vari lõikas üle tema näo. "See on nali, see Fabritius. Selle maali keskmes on nali. Ja see ongi see, mida teevad kõik suuremad meistrid. Rembrandt. Velázquez. Hilisem Titian. Nad teevad nalja. Nad lahutavad oma meelt. Nad loovad illusiooni, pettuse – aga kui lähemale astud, laguneb see laiali pintslilöökideks."

Võib-olla oli hea õnn samasugune nagu halb õnn ja selle adumiseks pidi laskma õnnel enne kohale jõuda. Alguses ei tunne sa midagi. Tunne tuleb alles hiljem. 

Võib-olla on vale tee hoopis õige? Sa võid valida vale tee, aga see jõuab lõpuks ikka välja sinna, kuhu sa alguses tahtsid minna? Või kui teisest küljest vaadata, siis vahel võid kõike valesti teha ja ikka osutub see lõpuks õigeks?

Sa võid veet kogu elu täiesti ausa muuseumikülastajana, /.../ Aga kui üks maal sulle tõesti hinge läheb ja muudab seda, kuidas sa näed ja mõtled ja tunned, ei mõtle sa enam "oh, ma armastan seda pilti, sest see on universaalne". "Ma armastan seda pilti, sest see kõneleb kogu inimkonnaga." Need ei ole põhjused, miks keegi peaks kunsti armastama. See on hoopis salapärane sosin kõrvaltänavast. Kuss, sina. Hei, poiss. Jah, sina.

Asi pole välispidises väljanägemises, vaid sisemises olulisuses. Hiilguses, mis on maailmas, mitte maailmal, hiilguses, mida maailm ei mõista. See on esimene pilguheit puhtale teistsugususele, mille lähenedes sa lööd üha enam ja enam ja enam õitsele. 

Olemus, mida sa ei taha. Süda, mida ei saa muuta. 

Ja ma loodan, et siin peitub mingi kõrgem tõde kannatamise kohta või vähemalt selle kohta, milleks mina seda pean – ehkki ma olen hakanud mõistma, et ainsad tõed, mis on mulle olulised, on need, mida ma ei oska ega saagi mõista. See, mis on müstiline, mitmetähenduslik, seletamatu. Mis ei sobitu loosse, millel ei olegi lugu. Valgusläigatus vaevu nähtaval ketil. Päikeselaik kollasel seinal. Üksindus, mis eraldab iga elavat olendit kõigist teistest elavatest olenditest. Kurbus, mida ei saa rõõmust eraldada. 

See, mis meid endaga rääkima õpetab, on oluline – mis õpetab meid meeleheidet lauluga peletama.