Maarja Kangro
205 lk Nähtamatu Ahv 2016
Niikaugele kui mäletasin, olin ma vaatamist ikkagi õigeks pidanud. Muidugi – loodetavasti – mitte ebadelikaatset jõllitamist, mis oleks võinud mõnele elavale haiget teha. Kui küsimus oli viisakuses, tuli mõistagi teha, et ei näe. Aga kui asi oli lihtsalt pilgu ärapööramies elu jõledustelt, siis see ei saanud olla aus. Elada paremini, sest oled midagi teadlikult nägemata jätnud – ma polnud päris kindel, et see on võimalik. Olin nende hulgas, kes arvasid, et kolm tarka ahvi olid totrad. "Ära näe kurja, ära kuule kurja, ära räägi kurjast" – kuulge sõbrad. Öelnud pigem, et ära tõlgenda kõike kurjana. See on selge, sealt peab edasi mõtlema, jõleduse tükkideks lahti võtma. Ei, radikaalset kurjust ei ole. Aga muidu: näe, kuule, räägi. Sest jah, tõepoolest.
Või on igasugune eluskoe elushoidmine õilis. Kui mitte õilis, siis inimpärane. Elu kaldub elu alles hoidma, see näikse olevat esimene, spontaanne liigutus. Igasugu katsedki tõendavad, et spontaanselt, esimese reaktsioonina kaldub inimene teist olendit aitama, järele mõeldes võib see otsus muutuda. Inimesed toidavad hädist emata jäänud loomapoega, mis sest, et nad on välja mõelnud sõna "kahjur", ja sellest loomapojast peab kahjur kasvama. Murtud tiivaga tuvile, kes betoonist siseõuele situb, tuuakse sinna kausiga vett. Puud muudkui kasvasid, varjasid valgust, aga mina sain kurjaks, kui keegi tahtis neid elusorganisme maha võtta.
See oli solidaarus agoonias: üks maailma tähtsamaid asju. Teiste kannatused mõjuvad nagu päästeparv tühjal ja arulagedal merel.
Kuidas muidu kui mitte vapustust hoolega jälgides saab paotuda avaus tähenduse, kosmilise valemi juurde.
Mis siis saaks, kui kõik loojad, kõik inimesed julgeksid abjektsusega suhestuda? Maailm oleks parem paik? Ilma sita eituseta? Mitte kõik, kes julgevad abjektsuse, valu ja õõvaga suhestuda või on lihtsalt sunnitud sellega suhestuma, ei taha sellest rääkida. Mis siis saaks, kui kõik tahaksid?
Mõned tahavad.
Ma saan aru, et selles võib leida ka nartsissismi: abjektsuse, lahtise haava, trauma eksponeerimises. Kas see pole mitte Narkissos, kes karjub: oo, ma olen kogenud valu, surma, sitta, ja tahan nüüd, et teie ka sellest osa saaksite! Valan teid vere ja mädaga üle!
Naturalistlik ausus – muidugi võib selles tuvastada eneseimetluse tükikesi. Tähelepanusõltlase šokeerimisvajaduse tükikesi.
Olla elule tänulik. Praeguses hetkes oli mul sellest raske aru saada. Ja üldse. Kõigepealt, kui me enam elus ei ole, ei saa me olla ka pettunud, et me elus ei ole – oletatavasti. Aga olla tänulik elusolemise eest, selle eest, et ma aru saan, et ma olemas olen? Ja et ma tean, et võiksin ka mitte olemas olla (saamata sel juhul jällegi olla oma olematusest kibestunud), aga juhtumisi olen olemas?
Aga kui räägid kogemusekaaslasega, tugevdad identiteeti.
Kas meil on selleks neid kannatavaid olendeid vaja, et ise nende arvelt areneda?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar