Majapidaja ja professor - Yoko Ogawa

Majapidaja ja professor
Yoko Ogawa
175 lk 2012 Varrak

,,Majapidaja ja professor" on lummav lugu mäluhäiretega matemaatika professorist ning koduabilistest, kes on mehe juurde majja saadetud. Peagi lisandub neile ka majapidaja poeg, kelle professor ristib koheselt Ruutjuureks. Iga päev võtab mees koduabilise vastu mõne arvulise küsimusega, nagu ,,Mis on su jalanumber?" või ,,Millal on su sünnipäev?"Vastuse järgnedes on professoril alati mõni fenomenaalne lugu antud arvuga pajatada. Nende omapärasesse koosellu mahub ka sügav kiindumus pesapalli, mille ajalugu, reegleid ning võlu lugejale pidevalt meelde tuletatakse.

Ausalt öeldes pole ma matemaatikaga kunagi eriti suur sõber olnud ning antud teos sai raamatukogu riiulitelt viimases hädas n-ö käigu pealt kaasa haaratud. Ehk mõjutas otsust see, et tegevus leidis aset Jaapanis, ehk hoopis see, et tahtsin võimalikult õhukest (samas huvitavat) raamatut, mida saaks enne reisile minekut läbi lugeda.

Üllatuseks aga leidsin, et lugu polegi teab mis igav või mittehuvipakkuv. Professori matemaatikakirg oli niivõrd siiras ja nakkav, et peagi leidsin ka ise end antud ülesannete kallal pead murdmas ning probleemide lahendusi üles kirjutamas. Mehe seletused olid arusaadavad, loogilised, ilma erilise spetsiifilise sõnavarata jõudsid need end lihtsalt ning kiiresti kuuldavaks teha.

Kiidaksin ka autori head kirjutamisstiili; tõepärasust, millega ta pani tagasihoidliku majapidajanna elama, hingama ning eksisteerima oma tõelisuses. Polnud suurustlevaid sõnu, pikki filosoofilisi mõtisklusi vaid lihtsalt ühe tavainimese tunded ning mõtted teda ümbritseva kohta. Kõik sai öeldud lihtsalt, loogiliselt, arusaadavalt - just nagu matemaatika.

Tooksin raamatu plussiks ka selle, et loo kese polnud pöörlema pandud vaid ümber inimsuhete ja matemaatika, aga ka pesapall jõudis oma hiilguses pugeda vaatevälja. Oli põnev lugeda jaapani pesapalli reeglitest, ajaloost ning üleüldse tolle aja elust-olust - kes mängis, kus mängis, miks mängis. Sekka erinevaid mängutermineid.

Iga tegelase draama on omanäoline ning kuigi professori mälukaotus ja üldine olukord on saanud kõige laiema kõlapinna ning tähelepanu, ei tehta teosest liigset nutulaulu või tragöödiat. Raamatu kulgedes tulevad välja küll mõned hästi varjatud saladused, samas pole lõpp midagi erakordselt uskumatut või skandaalset.

,,Majapidaja ja professor" on omasoodu kulgev raamat, ilma liigse rabelemise või liialdustega. Lugejale ei suruta vägisi peale emotsioone, vaid lihtsalt kirjeldatakse, kuidas asi hetkel on. Seda, mida või kuidas igaüks endale midagi tõlgendab, on juba iseasi.

---

Kui inimesed ise oleks need leiutanud, ei näeks me nende kallal nii palju vaeva ja matemaatikuid poleks vaja. Arvude sünniprotsessi ei ole keegi näinud. Hetkel, kui me arvude olemasolust teadlikuks saime, olid nad juba olemas.

Sellise ülesande lahedamine, millepuhul on kindlalt teada, et vastus on olemas, on kui matk silme ees kõrguvamäe tippu mööda giidi poolt kättenäidetud radu. Matemaatika tõde aga peitub kohas, mida keegi ei tea, kusagil olematu tee lõpus. 

Miss Peregrine'i kodu ebaharilikele lastele - Ransom Riggs

Miss Peregrine'i kodu ebaharilikele lastele
Ransom Riggs
344 lk Tiritamm 2013

Jacob on 16-aastane eraklik teismeline, kes on pärast vanaisa salapärast surma sunnitud külastama üht Walesi ranniku lähedal asuvat saart. Lapsepõlves kuuldud jutud üleloomulike võimetega lastest ning nende võimukast kasvatajannast Miss Peregrine'ist kerkivad taas pinnale, kui Jacob näeb vaarisa hukkumisööl salapärast hirmuäratavat olendit, monstrumit.


Väga kerge on teatada, et sa ei hooli rahast, kui sul on seda palju.

Ka tähed olid ajarändurid. Kui paljud neist muistsetest valgustäpikestest võisid olla mälestused praeguseks kustunud päikestest? Kui palju võis olla hiljuti sündinud päikesed, mille valgus pole veel meieni jõudnud? Kui kõik päikesed peale meie oma täna öösel kustuksid, siis kui mitu inimeluiga kuluks, enne kui hakkame oma üksindusest aru saama? Olin alati teadnud, et taevas on saladusi täis, kuid polnud kunagi taibanud, kui meeletult palju saladusi on maa peal.

Elu - David Wagner

Elu
David Wagner
303 lk Hea Lugu 2014

Veidi teistmoodi raamat elundidoonorlusest, kus peategelaseks on umbes neljakümnendates eluaastates autoimmuunhepatiiti põdev meesterahvas. Lugu on üles ehitatud vaiksetele ja lühikestele mõtisklustele haiglapalatis, optimism vaheldumas pessimismiga. Karme haigushooge leevendavad helged mälestused, mille keskse kujundi loovad tegelase kunagised sõbratarid erinevatest eluetappidest. Iga mõttevälgatuse ja tundmusega käib aga kaasas nimetu siluett, kes oma vaikse kohalolekuga kord piinab, kord lohutab mehe segaseid meeli, samal ajal ladudes peategelase õlgadele kohustustust olla tänulik ning võtta kingitud elust maksimum.

Pean siinkohal tunnistama, et ootasin esimese hooga teoselt mingit teistsugust teemapüstitust, ometi pidin tõdema, et autor oli valinud säärase olukorra edasiandmiseks võrdlemisi hea lihtsa stiili ja ülesehituse. Peatükid olid kohati väga napid ning leheküljed läksid kiiresti, mis nagu eelnevalt kirjutasin, sobisid raamatu üldise tooniga, kuid ei suutnud siiski mind kui lugejat piisavalt köita ja kaasa elama panna. Ent eks ole ju võimalik, et päevi ning nädalaid haigla nelja seina vahel viibides ei saagi teab, mis asjalikke ning konkreetseid mõtteid tekkida, eriti veel säärases moraalselt ja emotsionaalselt keerulises situatsioonis.

Peategelase meeleolumuutusi oli üldse üsna huvitav kõrvalt jälgida- kuidas kellegi mokaotsast öeldu vallandas terve rea mõtisklusi ja uusi emotsioone. Inimesena jäi mees hägune  ja veidi liiga segaduses, et saaks luua konkreetset arusaama või panna paika piirjooned. Nagu tegelane isegi tõdes, ei saanud olla kindel, milline persoon ta tegelikult on, kuna mitu aastakümmet kestnud haigus pani paika omad reeglid ja tingimused. Seega kerkis uue elundiga pinnale ka küsimus, milliseks inimeseks võib peategelane muutuda, kui ta pole enam sõltuv oma haigusest. Kas raske ja piinav diagnoos oli loonud temast selle, kes ta oli või pigem pärssinud mehe tõelist loomust? Igaljuhul põnev teema, mille ümber saaks ehk veel ja veel arutleda ning mõtiskleda, otsese kindla vastuseni arvatavasti jõudmata.

Tulles tagasi aga raamatu üldise teema ja ülesehituse juurde, pean siinkohal siiski lihtsalt kõrvaltvaatajaks jääma, kuna säärast kogemust pole ei enda ega lähedastega õnneks taluma pidanud *sülitab üle õla*. Iseenesest andis teos aga huvitava sissevaate organidoonorluse filosoofilisse ja emotsionaalsesse maailma, tutvustas (minu jaoks) võrdlemisi tundmatut haigust ning andis võimaluse kaasa mõtiskleda. Stiililine personaalne ebasobivus jääb siinpuhul pigem teiseseks norimispunktiks, kui kirjatükki määratlevaks pidepunktiks. Siiski tuleb enne lugema asumist teada, et tegu on aeglaselt ühel kohal veereva looga, mis päris igaühele ei pruugi sobida. Endapoolsed soovitused annan igaljuhul edasi :)

---

Omaenese edevusele teeb haiget arusaamine, et sa ei pruugi olla piisavalt oluline selleks, et eksisteerida veel ka pärast surma.

Elundid on iseseisvad ja samas sõltuvad. Nad ei saa eksisteerida üksi ja iseendas, ning ometi on neil oma elu, seda aga elavad nad eranditult ühe organismi sees. 

Sellegipoolest mõistan mingil ajal, et iga haigus, ükskõik milline, kingib oma patsiendile ühe loo. Loo, mida too mees või naine siis meelsasti jutustab, ikka ja jälle, ilustades, venitades, kõrvale kaldudes ja dramaatilisi pöördeid tehes. Kuulda iseennast jutustamas, tähendab veel elada. Rääkida tähendab, et ma pole veel surnud.

Kas enam-mitte-tahtmine pole hoopiski inimlikum, kui aina-edasi-tahtmine? Missugune loom saaks otsustada, et loobub?

Iga päev on uus, alati on olevik, iga toitu süüakse vaid kord, ükski mahamagatud võimalus ei tule tagasi.

Kutsuge ämmaemand - Jennifer Worth

Kutsuge ämmaemand. Tõsilugu 1950ndate East Endist.
Jennifer Worth
371 lk 2015 Tänapäev

Jennifer Worthi mälestused ning koguni uskumatud lood viivad lugeja tagasi 1950.aastate East Endi, kus nooruke naine oma esimesed ämmaemanda-aastad mööda saatis ning millest kujunes tema elu üks olulisim kogemus. Lood on värvikad, tegelased tõelised oma siiruses. Lisaks saab oluliselt täiendada teadmistepagasit meditisiini, eelkõige aga ämmaemandate keerulise ajaloo vallas ning uurida raamatu lõpus lähemalt  kokni murret.

Raamatut oli huvitav, tore ja keeleliselt kerge lugeda, kuna autor oskas oma mõtteid ja mälestusi selgelt väljendada ja kirja panna. Tegemist polnud vaid erinevate patsientide lugudega, vaid aimu sai ka üleüldiselt sellest, mis olukord säärastes kohtades tol ajal valitses ning autor oli helde jagama nii paeluvaid ajalookilde kui ka võrdlemisi täpseid meditsiinilisi kirjeldusi sünnitegevusest ning lapse ilmaletoomisest. Nii, et kui keegi kaasbussiliikleja peaks kunagi tuharseisus võsukest sünnitama hakkama, oskan ma vähemalt teoorias midagi antud olukorras kaasa rääkida.

Samuti pakkus meeldivat vaheldust Nonnatuse nunnakloostri elanike tegemised-toimetused ning autori enda noorpõlve seiklusteseigad, seega ei muutunud raamat ka üheülbaliseks ja igavusttekitavaks.

Kuigi ei saa öelda, et ,,Kutsuge ämmaemand" oleks äärmiselt maailmamuutev teos, pakub see siiski värsket sõõmu maailma, mis sageli jääb ühiskonna enamlevinud teemade varju.  Puhkuse literatuuride valda oleks ehk ennatlik liigitada (eriti kuna maitsed on erinevad), ometi soovitan raamatut kindlasti üheks mõnusaks rahulikuks olemisehetkeks, millega avardada veidi silmaringi ja nautida kirjut humoorikat süžeed.

Tuletornipidamine - Jeanette Winterson

Tuletornipidamine
Jeanette Winterson
164 lk 2006 Tänapäev

Orvuks jäänud Silver leiab uue kodu ajatu hr Pew juures, Cape Wrathi tuletornis. Kuigi elamistingimused on kehvad, on tüdruk lummatud oma kasvataja iidsetest lugudest, õpetades toime tulema nii head kui halbade olukordadega, mis saadavad meid läbi elu. Iga elu koosneb lugudest, mida saab jutustades jagada või kuulates võtta, ning armastusest, milleta maailm vajuks kokku. Vaid aeg kogub meile lugusid, mida oma salajastes tuletornides hoiame, ja elu sügiskuudel üksikute kirgaste tähtedena sirvime.

Wintersoni kirjutamine on üldjoontes ilus ning sobib antud konteksti ja loo üldise fooniga. Küll aga heidaksin ette raamatu liigset hajuvust, vormitust, mille puhul ei saa ühegi looga end päriselt siduda ja hinge võtta. Nautisin väga romaani esimest poolt ja oleksin omaltpoolt eelistanud, kui teos olekski jäänud Cape Wrathi tuletorni ja hr Pew lugude vahele. Paraku muutus raamatu lõpp liiga segaseks ning hoolimata metafooridest, kujunditest ja kudrutav-kirglikust kirjutamisstiilist, jättis kuidagi külmaks, ükskõikseks. Tuleb see nüüd vähesest elukogemusest või lihtsalt kirjaniku suutmatusest mind isiklikult kaasa elama panna, kuulub juba pikema arutluse alla.

Darki lugu kippus veidi venima ja jäi siis korraga õhku rippuma. Mees, kes vihkas end oma otsuste, iseenda, oma isiksuse pärast ning samas ei teinud otseselt midagi, et oma olukorda muuta. Jumalasõna kuulutaja, kes lõpus leidis endas ruumi ka darvinismi ideedele, oli huvitav karakterilistlik arengupunkt, millest oleks tahtnud veidi selgemat pilti saada. Hetkel jäi tunne, et liiga palju ruumi oli jäetud õhku rippuvatele vaikusmomentidele ning kirjanduslikult kaunitele filosofeerimislõikudele (mis olid, ei saa salata, nii mõnigi kord puudutavad).  Pean tunnistama, et lõpus ajas nii mõnigi kord muigele säärane pentsik dramaatilisus, millega autor jättis ehk liialt meeleheitliku püüde kirjanduslikult mõjuda (nt. "toas olev kass haihtus kui õnn", "valgus oli intensiivne kui armuafäär"). Samas, taas kord, võib asi olla lihtsalt minu isiklikes kiiksudes ning maitseküsimustes.

Lõpp hakkas mulle jällegi rohkem meeldima. Nautisin hr Pew sõnavõtte, tema oskust suuri asju nappide fraasidega vormida, edasi anda. Temast sai ehk ka üks ainuke tegelane kogu raamatust, kes mulle kõige rohkem sümpatiseeris. Silver jäi oma salapärasuses veidi kaugeks, kaugemaks, kui ükski teine karakter terves teoses.

Soovitan lugeda, kui soov on hingele veidi lohutust saada ja pead puhata. Tekst on ladus, võrdlemisi voolav ning kergesti arusaadav. Samas saab huvitavaid mõtteid elu, armastuse, üksinduse kohta.

– – – 

,,Meil veab, isegi halvimal meist, sest koidik jõuab kätte."

,,Miks on raha väärt kõike, kui seda üldse ei ole, ja mitte midagi, kui seda on liiga palju?"

,,Sest ei ole olemas ühtegi lugu, mis oleks iseenda algus, nagu ei ole olemas ühtegi last, kes tuleks siia ilma ilma vanemateta."

,,Jutusta mulle üks lugu, Pew."

,,Missugune lugu, lapseke?"

,,Õnneliku lõpuga lugu."

,,Ei ole sellist asja terve ilma peal."

,,Õnnelikku lõppu?"

,,Lõppu."

,,Parem, kui ma oma elust ka nõndaviisi mõtlen- pooleldi hullus, pooleldi ime. Parem, kui ma võtan omaks, et mul puudub kontroll kõigi oluliste asjade üle. Minu elu on rida laevahukke ja teeleasumisi. Ei ole saabumisi ega sihtpunkte, on ainult leetseljakud ja laevahukud, seejärel järgmine paat, järgmine tõus ja mõõn."

,,Meile õpetatakse üht lugu teisele mitte eelistama. Kõik lood tuleb ära jutustada. Olgu, võib-olla see ongi tõde, võib-olla on kõik lood kuulamist väärt, ent kõik lood ei ole kindlasti jutustamist väärt."

,,Mõned inimesed ütlevad, et parimail lugudel ei ole sõnu. Neid pole kasvatatud tuletornipidamiseks. Tõsi ta on, et sõnad pudenevad maha ning et tähtsad asjad jäetakse sageli ütlemata. Tähtsad asjad on peidus näoilmetes, liigutustes, mitte meie lukustatud keeltes. Tõelised asjad on liiga suured või liiga väikesed, või igal juhul alati vales suuruses, et keeleks nimetatud vormi mahtuda."

,,Midagi ei saa unustada. Midagi ei saa kaotada. Universium ise on hiigelsuur mälusüsteem. Vaata tagasi ja sa leiad maailma alguse."

,,Ja ikkagi on inimese keha kõigi asjade mõõt. Seda mõõtkava tunneme kõige paremini. See naeruväärne kuus jalga vöötab maakera ja kõike selle sees. Me räägime jalgadest, kätest, haaretest, sest seda me tunneme. Me tunneme maailma oma kehas ja keha kaudu. See on meie laboratoorium, ilma selleta ei saa me katseid teha. See on ka meie kodu. Ainus kodu, mis on päriselt meie oma. Kodu on seal, kus on süda..."

,,Olin pimedaks löödud ja vaimustuses, mitte ainult sellest, et päike oli soe ja imeline, vaid sellest, et loodus ei mõõda midagi. Kellelegi pole nii palju päikesevalgust vaja. Kellelegi pole vaja põudasid, vulkaane, mussoone ega tornaadosidki, aga need on ikka olemas, sest meie maailm on just nii ekstravagantne, kui üks maailm olla saab. Meie oleme need, kes on mõõtmisest vaevatud. Maailm lihtsalt kallab kõik välja."

Kuldne tempel - Yukio Mishima

Kuldne tempel
Yukio Mishima
240 lk 2009 Varrak

Romaan jälgib noore munga ja Kuldse templi omapäraseid suhteid, mis saavad alguse juba peategelase lapsepõlves. Olles ise võrdlemisi inetu, leiab noormees läbi sisemiste heitluste Kuldse templi ilust oma õnnistuse ja needuse, painates ning samas lohutades tema segaseid meeli. Asjatult püüab munk templit peast visata, olles kammitsetud pühakoja suursugususest, täiuslikkusest ja harmooniast, ilmudes ta silme ette nii heas kui halvas. Ainukese väljapääsuna näeb noormees hävitada oma kannatuste alge, süüdates Kuldse templi otsusekindlalt põlema.

See oli üks nendest raamatutest, mille puhul ei tundnud ma kordagi otsest tahtmist jutulõnga jätkata, ometi sulgusin pea esimesest noodist taas lugema hakkamisel loo maailma. Autori kirjastiil võlus oma aegluses, laskmata lugejal otseselt kordagi igavusse vajuda, kuna iga sõna, iga detaili taga peitus mingi mõte või olulist rolli mängiv lootäiendus. Kohati tundus, nagu libiseks lugu poolenisti sõrmede vahelt läbi, kaotades raamatukaante vahel saavutatud vormi ja mingigi kokreetsuse. Pean tunnistama, et iga filosoofiline mõttearendus ei suutnud leida teed minu kui lugejani, samas piisas sellistel juhtudel ka lihtsalt ilusa keele ning sõnaseadmisoskuse nautimisest.

Rääkides tegelastes, siis ei suutnud ma isiklikult ühegagi neist otseselt samastuda või täielikult ühiseid mõtteid leida. Peategelane tundus mulle kõigist karakteritest eriti kaootilise ning ebamaisena, ja kuigi ta ise ütles, et tema eesmärk oligi luua end arusaamatuks jäädes, mõjus munk mulle siiski pigem ebameeldiva ning raskekujulise inimesena, kes püüdis olla südametum ja pohhuistlikum, kui ta tegelikult oli. Probleem polnud mitte Kuldses templis, vaid peategelase suutmatuses leppida iseendaga.

Iseenesest oli põnev lugeda vahelduseks niivõrd teistsuguse teemakäsitlusega teost ning väga meeldiv oli avastada uut ja huvitavat Jaapani kultuuri ning ajaloo kohta. Nimetada aga antud kirjatükki millekski äärmiselt raputavaks ja prioriteete ümber seadvaks, oleks siinkohal liialdus. Võimalik, et asi oli minu isiklikus suutmatuses filosoofiliselt niivõrd sügavale langeda, samas usun, et antud raamatu põhiteema polnud siiski miski, mille puhul oleksin saanud tunda erilist hingepuudutust.

Isiklikust vaatevinklist lähtuvalt soovitan ikka lugeda. Saab palju huvitavaid mõtteterasid ja ajalookillukesi kõrva taha panna, käsikäes nautida keeleliselt kaunist jaapanipärast teksti :)

---

,,Inimene, keda lummab üksnes ilu, põrkab tahtmatult kokku selle maailma kõige mustemate mõtetega.”

,,Kas kahtlus iseenda eksistentsi pärast ei teki just liigsest rahulolematusest, et ei elata täiel rinnal?"

,,Lõks, millesse puudega inimene lõpuks langeb, seisneb mitte enda ja maailma vaheliste lahkhelide lahendamises, vaid nendega leppimises."

,,Siiski, muusika ilu on kummaline! Mängija poolt tekitatud üürike ilu muutub teatud ajahetkes puhtaks kestvuseks, mida ei saa enam kunagi korrata. Täpselt nagu ühepäeviku või mõne teise lühikese elueaga olendi elu on ilus elu enda täiuslik üldistus, elu loomine. Pole teist elule nii sarnast asja nagu muusika.”

,,Kuigi ilu võib anda end ükskõik kellele, ei ole ta kellegi oma. Ilu on nagu katkine hammas. Kui keel seda puudutab, teeb ta haiget, meenutades pidevalt oma olemasolu. Lõpuks muutub valu väljakannatamatuks ning arst tõmbab haige hamba välja. Kui inimene oma kaariesest puretud väikest, pruuni ja verist hammast lõpuks peos hoiab, ütleb ta endale: ,,Ah, selles kogu asi oligi? See asjandus, mis mulle nii palju valu põhjustas ja mind pidevalt muretsema sundis, seesama asi, mis oli minuses kangekaelselt juurdunud, on nüüd kõigest elutu object. Aga kas need kaks on ikka üks ja seesama asi? Kui see hammas oli minu olemasolu väline avaldusvorm, siis miks ja mis põhjusel oli ta minu sisemusega seotud ning põhjustas nii palju piinu? Mis oli tema eksistentsi alge? Kas see alge peitus minus või hoopis hambas endas?”

,,Inimesele on antud ainult üks looduse arvukatest atribuutidest, mida ta osavalt levitab ja paljundab. Seega, kui mõrvari eesmärgiks on hävitada ohvri ainulaadsus, on ta juba olemuslikult eksinud."

,,Ütleme siis nii, et elu talutavaks muutmiseks omab inimene tajumise relva. Loomadel pole seda vaja- nad ei taju, et elu tuleb talutavaks muuta. Inimestega on lugu teisiti: tajumisest saab nende jaoks küll relv elu talumatusega võitlemiseks, kuid talumatus ise ei kao kusagile. See ongi kõik."

,,Kas mitte millegi uskumine on roiskumine?"

,,Kui käituda teistest erinevalt, hakkavad inimesed seda sinult ootama."

,,Minevik ei vii meid üksnes tagasi minevikku. Mõnedel minevikumälestustel, kui tühised need ka poleks, on terasest vedrud ja kui meie, olevikus elavad inimesed, neid puudutame, pääsevad nad valla, tõugates meid tulevikku."

2016

Antud aastanumbrit on küll pea neli kuud kesta saanud, ometi tundsin, et peas valitsevale korralagedusele oleks siiski vajalik mõned mõtted-arvamused loetud kirjatükkide kohta kirja saada.

Siiani olen lugenud täpselt kuraditosin raamatut, kaksteist neist jääb aja- ja mälunappuses pikemalt kajastamata, kuid proovin paari lausega (niivõrd-kuivõrd see võimalik on) oma kiitused ja laitused üles märkida. Siinpuhul sooviks märkida, et antud blogi ei kanna endas eesmärki tegutseda kui karmikäeline kirjanduskriitik, vaid pigem püüab anda ühe tavalise raamatuhuvilise vaatenurga,(aidates samas talletada tolle raamatukoi tuleviku heietuste jaoks materjali) :)

Aga rääkides asjast, tooksin esmalt välja oma 2016.aasta senise loetud kirjandusüllitiste nimekirja:

1) ,,Hea uus ilm"- Aldous Huxley
2) ,,Meister ja Margarita"- Mihhail Bulgakov
3) ,,Karbitänav"- John Steinbeck
4) ,,Alkeemik"- Paulo Coelho
5) ,,Loomade farm"- George Orwell
6) ,,Kellavärgiga apelsin"- Anthony Burgess
7) ,,Maipüha"- F.S. Fitzgerald
8) ,,Sinine. Sinine ajaloos, kultuurides ja looduses"- Tiit Kuningas
9) ,,Parfüüm. Ühe mõrvari lugu"- Patrick Süskind
10) ,,Kobrade ja karakurtide jälgedes"- Lennart Meri
11) ,,Ma olin Jüri Üdi"- Juhan Viiding
12) ,,Sillamäe passioon"- Andrei Hvostov

Nagu näha, siis 2016 on tulnud suuresti klassikaliste teoste näol ning siiani pole kohanud veel ühtegi raamatut, mille lugemine tekitab pigem piina kui naudingut.

Eraldi tahaksin tuua ,,Kellavärgiga apelsin", ,,Sinine" ja ,,Ma olin Jüri Üdi" välja, kuna just nemad pälvisid seekord neli tärni viiest, samas kui ülejäänud teosed jäid tiheda rebimisega kolme tähe alla särama.
,,Ma olin Jüri Üdi" kannab endas juba seepärast märgilist tähendust, kuna lugesin vist elus päris esimest korda terve luulekogu läbi ning avasin sellega ukse (taas) poeetide põnevasse maailma.

Ehk kõige pettumust valmistavateks raamatuteks olid ,,Maipüha" , ,,Loomade farm" ja ,,Parfüüm. Ühe mõrva lugu".
,,Maipüha" puhul oli peamine huviorbiit asetatud just viimase, ,,Benjamin Buttonu uskumatu elu" loole, mille puhul pälvis film seekord suuremat vaimustust kui originaalteos. Sama võib öelda ka romaani ,,Parfüüm" kohta, millega tutvumist ootasin tänu ekraniseeringule kaua, paraku jäi teos liiga kaugeks ning aeglaseks, et oleksin saanud reageerida samasuguste emotsioonide ja vaimustuspuhangutega nagu filmi puhul.
Muinasjutuline satiir ,,Loomade farm" tekitas aga vastakaid tundeid, sest teose mõte oli iseenesest väga hea, ent paraku ei istunud mulle Orwelli kirjutamisstiil ja loo üleüldine eemaolek, tekitades lõpuks pigem igavust kui vaimuerksust. Samas pean tunnistama, et leidus ka kohti, mis vaimustasid, paraku polnud neid nii palju, et üleüldine maik teosest oleks paranenud.

Ülejäänud raamatud jäid oma heade ja veadega küll meelde, tekitasid huvitavaid mõttelõnge ning diskussioone, ometi ei saa ma öelda, et nende lugemine oleks jätnud mulle erakordsed emotsioonid ning joovastushetked.

Edasistes postitustes saab juba lugeda iga loetud konkreetse teose kohta veidi põhjalikumalt ja pikemalt.

Seniks aga...palju raamatuid!