Pidu sinus eneses - Ernest Hemingway

Pidu sinus eneses
Ernest Hemingway 
159 lk AS Kupar 1993

Kui saabus kevad, olgu või valekevad, jäi vaid üks mure: kus olla kõige õnnelikum? Ainus, mis su päeva võis rikkuda, olid inimesed, aga kui sul läks korda kokkusaamisi vältida, kadusid päeval piirid. Inimesed panid alati su õnnele piire, välja arvatud mõned üksikud, kes tõid kaasa samasugust rõõmu, nagu tõi kevadki. 

Aga tunne, mida me sillal näljaks pidasime, ei kadunud pärast söömist, kui tegelikust näljast ei saanud enam juttugi olla, ega ka siis, kui me bussiga koju sõitsime. See tunne tuli meiega koos tuppa ja ei kadunud isegi siis, kui me magama heitsime ning pimedas toas teineteist armastasime. Ärkasin öösel ja avatud aknast paistis kuu, mis valgustas kõrgete majade katuseid, aga too tunne oli ikka alles. Nihutasin oma näo kuuvalgusest varju, kuid und ei tulnud enam ja ma lamasin ärkvel ning mõtlesin sellele. Olime öö jooksul mõlemad kaks korda ärganud, aga nüüd magas mu naine kuuvalguses magusat und. Püüdsin selle näljatunde üle selgusele jõuda, ent ma olin liiga rumal ja juhm. Elu oli tundunud nii lihtne tol hommikul, kui ma ärkasin ja leidsin eest valekevade ja kuulsin kitsekarjuse vilepilli ja jooksin trepist alla hipodroomilehte tooma. 

Geenid ja kloonid - Lee M. Silver

Geenid ja kloonid
Lee M.Silver
313 lk 2000 Tänapäev

,,Geenid ja kloonid" pakub huvitavat ja kaasahaaravat teekonda mitte ainult teaduse, aga ka bioloogia ning geneetika imetabasesse maailma. Autor jagab lugejaga utoopilisi tulevikuversioone, leiab nende head ja vead ning esitab ka reaalsed võimalused, mis aitaksid protsesside toimimisele kaasa. Ühtlasi   saab võrdlemisi laia teadmiste- ja ideedepagasisi elu päritolu, eetika ja alguse teemadel, käies käsikäes ajaloofaktide ning poliitiliste vaidlustega.

Oli kergemaid, oli raskemaid hetki, ent ei saa salata, et tegu oli väärt lugemisega. Meeldis väga viis, kuidas autor enda mõtteid esitles- loogiliselt, eluliselt, võiks öelda, et isegi lustiliselt. Õppejõuna oleks teda arvatavasti väga huvitav kuulata (aga selleks peab enne Princeton'i sisse saama :) )
Keerulisem oli end läbi närida terminitest, ideedest ja mehhanismikirjeldustest, millega olen väiksemal määral või kohe mitte üldse kokku puutunud.

Hoolimata sellest, et lugemine võttis päris hea portsu aega, korvasid selle kõik uued huvitavad tarkuseterad ning vaatepunktid, mida saan kasutada tulevastes geeniõpetustes. Samuti andsid autori inspireeriv stiil ning kaasahaaravad seletused üha enam kindlust, et just säärase alaga tahan end sügavamalt siduda.

Soovitan! Ja soovitan ka neile, kes pole erilised biofanaatikud või geeniteadlased, sest peale mehaaniliste mehhanismide kirjelduste leiab kamaluga huvitavaid fakte nii ajaloo kui muudest aladest.

---

Teravate piiride puudumine ei muuda terminit veel valeks, see üksnes teavitab meid termini piiratusest.

Kui universiumi omadused oleksid teistsugused, ei oleks olemas intelligentseid eluvorme, kes seda näeksid. Kuna intelligentne elu on olemas, peavad universiumil olema just need omadused, mis tal on. Teiste sõnadega, universiumi omadused on seletatavad lihtsalt meie kaudu, kes me siin neid asju vaeme (entroopia printsiip).

Me suhtume neisse elusatesse asjadesse erinevalt sellepärast, et meie arusaamise järgi hiirtel on tunded, kärbestel ja sipelgatel neid tõenäoliselt pole ja taimedel pole neid kindlasti. Me suhtume austusega just tunnetesse, mitte lihtsalt sellesse, et nad elus on.

Kumb on parem, kas laps, kes teab, et tal on vanem kaksik, või laps, kes on vaene. Kui me esimesed ära keelame, miks me siis teistega sama ei tee? Miks on nii, et paljud poliitikud paistavad muretsevat kloonimise, aga mitte laste üldise heaolu pärast?

Inimese erakordsuse leiab ainult tema kõrvade vahelt; kui otsite seda mujalt, tabab teid pettumus.

Tänapäeval võib lapse saamiseni mitut erinevat teed mööda jõuda. Neid teid ei peaks hindama selle põhjal, millal ja kuidas areng alguse saab. Otsustamisel olgu määrav armastus, mida vanemad oma lapsele jagavad.

Asjade loomulik seis ei pruugi tingimata veel hea olla.

Tasub rõhutada, et eeldatavhullude geeniuste kaotus tulevikus oleks virtuaalne, reaalsuses ei jäädaks millestki ilma. Kui maniakaal-depressiivne Edgar Allan Poe poleks sündinud, ei tunneks me tema "Kaarnast" ikkagi puudust. Täpselt samamoodi ei oska me puudust tunda kõikidest nendest klaverikontserditest, mille Mozart oleks loonud, kui ta kolmekümne viie aastaselt ära ei oleks surnud.

,,Kust universium alguse sai?"
,,Miks seal midagi on, selle asemel, et seal midagi ei oleks?"
,,Mis on teadliku olemise mõte?"
Nüüd, vastuseni jõudnud, seisavad nad silmitsi nende looja endaga. Mida nad näevad? On see midagi sellist, mida 20.sajandi inimesed isegi oma kõige meeletumates mõttelendudes ei kohanud? Või on see lihtsalt nende enda peegelpilt kusagilt aegade algusest?

Miss Peregrine'i kodu ebaharilikele lastele - Ransom Riggs

Miss Peregrine'i kodu ebaharilikele lastele
Ransom Riggs
344 lk Tiritamm 2013

Jacob on 16-aastane eraklik teismeline, kes on pärast vanaisa salapärast surma sunnitud külastama üht Walesi ranniku lähedal asuvat saart. Lapsepõlves kuuldud jutud üleloomulike võimetega lastest ning nende võimukast kasvatajannast Miss Peregrine'ist kerkivad taas pinnale, kui Jacob näeb vaarisa hukkumisööl salapärast hirmuäratavat olendit, monstrumit.


Väga kerge on teatada, et sa ei hooli rahast, kui sul on seda palju.

Ka tähed olid ajarändurid. Kui paljud neist muistsetest valgustäpikestest võisid olla mälestused praeguseks kustunud päikestest? Kui palju võis olla hiljuti sündinud päikesed, mille valgus pole veel meieni jõudnud? Kui kõik päikesed peale meie oma täna öösel kustuksid, siis kui mitu inimeluiga kuluks, enne kui hakkame oma üksindusest aru saama? Olin alati teadnud, et taevas on saladusi täis, kuid polnud kunagi taibanud, kui meeletult palju saladusi on maa peal.