Igavesti sinu – Daniel Glattauer

Igavesti sinu
Daniel Glattauer
Varrak 2012 176 lk

36-aastane (endiselt) vallaline Judith kohtub supermarketis võluva arhitekti Hannesega. Mees on parimates aastates, sihikindel ja vallaline, kes suudab oma meeldiva olekuga võluda ära nii Judithi ema kui ka naise sõpruskonna. Mis peamine – mees on täielikus vaimustuses Judithist ning kannab teda kätel päevad ja ööd. Alguses mõjuvad armutõotused naisele nauditavalt, ent ajapikku hakkab Hannese intensiivne andumus lämmatama ning mehe käitumine muutub kummaliseks.

Olles olnud ilukirjandusest lausa kaks kuud eemal, kulges raamat alguses võrdlemisi ladusalt. Autori stiil polnud küll teab mis kunstitükk (isikliku hinnangu kohaselt olgu siinkohal öeldud), ent kõlbas kirjatüki üldise veidi ebaleva fooni edasiandmiseks võrdlemisi hästi.

Peategelane Judith ei suutnud küll endast eriti suurt muljet jätta, ometi mõjus ta võrreldes Hannesega siiski sümpaatsemana (vastupidisel juhul poleks sisu vist oma määratud rolli suutnud kanda). Mehe käitumine tekitas vastiku ahistava tunde ning ausat öeldes ei olnud mul erilist soovi raamatut lugeda. Judithi paranoia- ja haiglastseenid mõjusid seevastu igavalt ning ei andnud taas erilist lusti lugemisele juurde.

Lõpp tõotas tulla jällegi põnevam ning tegevusrohkem, ent loo lahendus oli lõpuks siiski võrdlemisi igav, etteaimatav ja mitte midagi šokeerivat. Hinde 2/5 ta minult teenis, üldiselt tahaksin aga mainida, et kohati tundus nagu kirjanik oleks loo ülejala kirja pannud (kuigi taevas seda teab eksole) ja lõpp-tulemus oli nagu ta oli. Oli tore, et lugesin, aga uuesti vist kätte ei hakka võtma.

Pidu sinus eneses - Ernest Hemingway

Pidu sinus eneses
Ernest Hemingway 
159 lk AS Kupar 1993

Kui saabus kevad, olgu või valekevad, jäi vaid üks mure: kus olla kõige õnnelikum? Ainus, mis su päeva võis rikkuda, olid inimesed, aga kui sul läks korda kokkusaamisi vältida, kadusid päeval piirid. Inimesed panid alati su õnnele piire, välja arvatud mõned üksikud, kes tõid kaasa samasugust rõõmu, nagu tõi kevadki. 

Aga tunne, mida me sillal näljaks pidasime, ei kadunud pärast söömist, kui tegelikust näljast ei saanud enam juttugi olla, ega ka siis, kui me bussiga koju sõitsime. See tunne tuli meiega koos tuppa ja ei kadunud isegi siis, kui me magama heitsime ning pimedas toas teineteist armastasime. Ärkasin öösel ja avatud aknast paistis kuu, mis valgustas kõrgete majade katuseid, aga too tunne oli ikka alles. Nihutasin oma näo kuuvalgusest varju, kuid und ei tulnud enam ja ma lamasin ärkvel ning mõtlesin sellele. Olime öö jooksul mõlemad kaks korda ärganud, aga nüüd magas mu naine kuuvalguses magusat und. Püüdsin selle näljatunde üle selgusele jõuda, ent ma olin liiga rumal ja juhm. Elu oli tundunud nii lihtne tol hommikul, kui ma ärkasin ja leidsin eest valekevade ja kuulsin kitsekarjuse vilepilli ja jooksin trepist alla hipodroomilehte tooma. 

Matke mind põrandaliistu taha – Pavel Sanajev

Raamat kirjastuse Tänapäev sarjast „Punane raamat“

Matke mind põrandaliistu taha
Pavel Sanajev
190 lk Tänapäev 2014

Tragikoomiline lugu teises klassis õppivast Šašast, kes elab olude sunnil juba viiendast eluaastast vanaema ja vanaisa hoole all. Vanaema on võimukas, käre ning tüürimehelikult räpase suuvärgiga, kes on võtnud oma pühaks kohustuseks Šašat kõikvõimalikest haigustest ravida ja kelle sõimlemine, needmine ning enesehaletsemine täidavad tubli kolmveerandiku raamatust. Vanaema sajatustest ei jää puutumata pea ükski teose tegelane, kuid lookese jääb siiski väikese Šaša maailma, millest poiss kord hoolimatu kerguse, kord igatseva ängi läbi jutustab.

Tagakaanel ilutsev kirjeldus jättis mulje, justkui oleks tegemist särtsaka ja koomilise jutukesega, pea nostalgilise meenutusega, kus üks vene memm temperamentselt oma korda nõuab ning pakub lugejale lõbusaid äratundmismomente. Tõsi, temperamentsust, sädemeid, riide ja mahlakat kõnepruuki leidus raamatulehtedel küllaga, et aga tegemist oli lõpuks lühidalt öeldes hullumeelsusega oma parimas/halvimas kuues, poleks ma algselt küll oodata osanud.

Viis, kuidas vanaema Šašaga rääkis, käitus ning üleüldse meelestatud oli, hakkas vaikselt vastu juba esimestel lehekülgedel, ent siis oli veel tegemist harjumaks naise käreda loomuga ja muigeleajava kõnepruugiga. Mida aeg edasi, seda vähem tundsin tahtmist raamat jälle kätte võtta ning edasi lugeda, eriti siis, kui meeleolu halb oli, sest lehekülgedelt kumav negatiivsus ja äng tegid kõik veelgi hullemaks. Nii see esimene pool läks – ebaõiglusest häirituna otsustasin siiski raamatu läbi lugeda. Samas ei saa ka öelda, et esimesed 100 lk oleks suurt ka midagi suurt juhtunud või mingi eriline pööre süžees toimunud. Lihtsalt üks kurb väikese poisi elu koos ülihoolitsevate ja võimukate vanavanematega.

Teose teine pool hoidis endas aga hoopis teist masti elamusi, andes lugejale võimaluse näha killukesi peategelaste mõtetest, tunnetest ja elatud eludest. Isegi vanaema, kes polnud seni suurt heldimust suutnud tekitada, andis ühel järjekordsel heietamisel võrdlemisi hea pildi oma minevikust ning seega leidsin mõnesmõttes isegi õigustuse sellele, miks ta käitus just nii nagu käitus. Memm oli elus pettunud, näinud palju valu, verd ja pisaraid, matnud isiklikud ambitsioonid ning soovid, et täita koduperenaise rolli ja sellega süvenenud depressiivsus naise lõplikult vaimselt ebastabiilseks muutnud. Kas see kõik oli aga piisav õigustus sellele, millist terrorit tegi naine oma pereliikmetele? Ei.

Rahulikust, koguni apaatsest olekust hoolimata polnud ka vanaisa ideaalne kujutis toredast taadist. Naise lõpmatud sajatused ja süüdistused ei olnud piisavad, et meest lõplikult ära ajada. Enamjaolt hoidis ta abikaasa mesti, tegi nii nagu memm soovis ja koguni ärgitas tema hullumeelsusele kaasa. Nad mõlemad olid üksteisest väsinud, ent ei osanud enam ilma üksteiseta elada. Mees ei saanud kunagi päriselt aru, miks naine selliseks oli muutunud, justnagu vanaema ei saanud aru, miks vanaisa kodust nii sageli põgenes.

Olenemata memme kurvast eluloost usun, et palju oli ka sellist, mis sai väikese ekstrana juurde pandud ning arvestades vanaema üdini dramaatilist ja negatiivset eluhoiakut, soovis ta sageli ka lihtsalt inimestele haiget teha ja süüdistada neid selles, et nood tema elu olid ära rikkunud.

Viimased leheküljed möödusid närviliselt küüsi närides, endal hing sees värisemas. Veel viimaseid lõike neelasin ettevaatlikult, kartes halvimat. Lugu lõppes nukralt, ent ometi sulgesin raamatukaaned kergendustundega. Lugemiskogemus, mis jääb meelde. Soovitan.

---

Vanaema oli mu elu, emme harv pidu. Peol olid oma reeglid, elul omad.

Kurat Euroopa usundiloos - Ülo Valk

Raamat autorilt, keda aastal 2016 Lugemise väljakutse grupis ei loetud.

Kurat Euroopa usundiloos. Sissejuhatus demonoloogiasse
Ülo Valk
284 lk Vikerkaar 1994

Eurooplaste vaimuilma on kaua aega kujundanud usundiline mõte. Just mütoloogia valdkond on inimfantaasiale pakkunud eriti avarat mänguruumi. Üks mõjukamaid ja elavamaid kujutelmi läbi aegade on olnud kurat, tervete rahvaste ning oma aja haritlaste ühislooming. Kes on kurat? Kuidas ta sündis? Millised on tema võimu piirid ja suhted inimesega? Neis ja paljudes teistes küsimustes aitab selgust saada käesolev raamat, tagasivaade ühele hääbuvale ideele Euroopa mõtteloos.

Ääretult põnev ja huvitav ja teadmisterikas raamat, millest nopitud ajalookillud, faktid ning lood kindlasti mööda külgi maha ei jookse.  Olles ise suur deemonite, kuradi, nõidade jms huviline, sain laduda olnud teadmiste peale uued, mis üksteist täiustasid ning lõid loogilisema (kui nii võib öelda) koguterviku.

Muidugi ei jäänud puutumata ka Piibel.

Järgnevalt toon välja mõned huvitavad seigad (paljusid mugandasin enda jaoks keeleliselt, seega pole otseselt tegu tsiteerimisega), mis paraku on vaid käputäis kogu väljakirjutatust:

---

On Eestiski arvatud, et inimene võib end oma hääle kaudu deemonliku olendi meelevalda anda, mistõttu soovitati ohtlikke võõrastega mitte rääkida. 

Deemonil pole varju.

Eenoki raamatul suur osa kristliku kuradikujutelma väljakujunemisel. Teos säilinud etioopia keeles.

Noa pojad olid Seem, Jaafet ja Haam (taaselustas keelatud õpetused nt nõidused).

Usuti, et surm tuli maailma alles pattulangemise tõttu, sest algselt on inimene loodud surematuks.

Kes soovib deemonite olemasolule kinnitust leida, võtku sõelutud tuhka ja puistaku voodi ümber – siis näeb ta hommikul kukejälje-sarnaseid jälgi.

Veevaimud ehk undiinid.
Maavaimud ehk gnoomid.

Kõige põlastusväärsemad kuradite seas inkuubid ja sukuubid, kun neil kombeks inimesi mehe või naise kujul ahvatleda ja võimalused nendega seksuaalühendusse astuda.

Keskaegne kuradi nimi "Behemoth" tähistas algselt jõehobu.

Kuradi käes olev mitmeharuline konks mõeldud põrgutule segamiseks.

Mitte kunagi ei saa kurat ilmuda tallena, kuna Kristus on Jumala Tall.

1474.aastal mõistis Baseli magistraat tulesurma saatanliku kuke, kes oli munenud muna. Juhtum oli äärmiselt ohtlik, kuna uskumuste kohaselt võis kuke munast sündida deemonlik basilisk.

Inimese hinges kurat elada ei saa, sest seal on koht vaid Jumalale.

Aasta tähtsamad nõiasabatid toimusid – ööl vastu küünlapäeva (2.veebr)
                                                             – volbriööl (1.mai)
                                                             – ööl vastu 1.augustit
                                                             – Kõigi Pühakute Suurpüha (1.nov) ööl
                                                             – sageli nimetatud ka jaaniõhtut

Ära antud - Amalie Skram

Skandinaavia kirjaniku raamat, mis ei ole kiriminull ega põnevik

Ära antud
Amalie Skram 
189 lk Eesti Raamat 2006

Aurora on vaid 17-aastane, kui leiab end korraga abieluvoodis koos kolmekümnendates eluaastates laevakapten Riberiga. Nooruke tüdruk, eluvõõras ja naiivne nagu ta on, avastab korraga maailma, millest varem oli vaid moonutatud kujul kuulujutte kuulnud. See abielu on eos hukule määratud, kuivõrd süütu ja jumalakartlik neidis ei suuda päästa oma pahedele andunud kaasat. Eesootavast pulmareisist näib kujunevat kummalegi poolele tõeks saanud õudusunenägu.

Ootused olid kõrgemad, kui nii võib öelda. Aurora tegelaskuju oli alguses võrdlemisi sümpaatne ning pigem hoidsin ses loos tema kui Riberi poole. Olles ise vaid kaks aastat vanem oli võrdlemisi kerge end tüdruku nahka seada ja kuigi tolleaegsed elukorraldus ning kombed erinesid suuresti tänasest, polnud raske mõista, mida Aurora läbi pidi elama.

Mida aeg edasi, seda rohkem hakkas aga tekkima ka teatav kaastunne ja mõistmine Riberi suhtes, kes lõppude lõpuks Aurora vastu sugugi vägivaldne ja halb ei olnud. Pigem suutis tüdruk oma pideva uurimise, puurimise ja jahmunud kristlase hoiakuga tuua  kahju kui head.

Pean tunnistama, et kohati ei saanud ma enam täpselt aru, kas autor omab samasid põhimõtteid kui Aurora või pigem kiritiseerib loo tegelasi ning neid ümbritsevat ühiskonnakorraldust. Hiljem järgi uurides tuli välja, et pigem ikka seda viimast. Lisainfot otsides selgus ka, et teose eesmärk oli näidata korraldatud abielude varjupoolt (seda koos tagakaanel lubatud naisõiguste teemaga mina kusjuures tuvastada ei osanud). Samas jäi mulje, et Aurora läks Riberile võrdlemisi vabatahtlikult ja ilma otsese sunnita. Mida autor aga lõpuni täpselt öelda tahtis jäi minu jaoks selgusetuks ning segaseks.

Raamatu lõpp oli ootamatu, samas kergendustpakkuv ja võrdlemisi koomiline.

Reaalne elu - Kelly Turk

Reaalne elu

Kelly Turk

76 lk Värske Rõhk 2014

Kelly Turk on uus ja põnev hääl eesti nooremas luules. Tema tekstid ei tegele autori lüürilise minaga, vaid heidavad pilgu väljapoole: luuletustes saavad hääle nii soome ehitajad, noored trenditibid kui ka tavalised eesti jõmmid. Autor kasutab palju slängi ning tal on õnnestunud inimesi tabavalt portreteerida nende keeleksutuse kaudu.

Olin antud luulekogule juba üsna ammu n-ö silma peale visanud, ent otseselt selle koju tarimiseks võtsin ikka hea aastakese aega. Kord oli keegi väledam minust raamatukogus ette saanud, kord polnud lihtsalt vastavat meeleolu. Et luulekogu aga just nüüd, 2017.aasta esimestel päevadel mulle näppu jäi, poleks olnud paremalt ajastatud. Soovisin midagi kerget, kaasaegset ja humoorikat, kuid lisaks kõigele sellele lõpetasin pea iga luuletuse imestusega, kui õigesti oli autor suutnud ühe või teise isiksusetüübi keelekasutust ning mõtteid paberile kanda.

Eks omamoodi vürtsi andis ju ka see, kui mainiti taas mõnd tuttavat kohta, klubi või ajaveetmisasutust, mis lisas omakorda isklikumat laadi mälestused ning mõtted. Või koguni need kohad, kus leidsin kohati iseendi mõtete ja kogemuste kohta lugemas. Nõustun, et ajapikku võib autori ühekülgne stiil veidi ära tüütada, ent olles hetkel esmakordselt just säärases koguses Turki loomingut tarbinud, sai sellest täpselt paras annus (ja ehk isegi tekitas isu juurde).

Muidugi ei saa ma öelda, et absoluutselt iga luuletus oleks mind pannud omakeski itsitama, kaasa noogutama ja temaatikale vastavaid inimesi silme eest läbi laskma, ent üldplaanis jäin oma tookordse raamatukogusaagiga väga rahule. 

---

kuhu lähevad väikesed paksud tüdrukud?

kuhu lähevad
väikesed paksud tüdrukud
kui nad solvuvad
maja taha
pesukuivatusnööride
alla
harjutama
harjutama kõnet
kuidas
paika panna
vastikuid kõhnu tüdrukuid
kellele ema viitsib iga päev 
punupatse teha
nii tugevaid
et silmad on orbiidist väljas
ja kellele vanaema viitsib 
kleite õmmelda
nende vastikute roosade udusulgedega 
ja sametisest riidest
mis paksudel tüdrukutel
tooks pekivoldid välja

kuhu lähevad 
väikesed paksud tüdrukud
kui nad vihastuvad
vetsu
et harjutada peegli ees
lööke
millega väikeseid vastikuid
poisse oimetuks lüüa
otse teiste poiste silme all
tulgu raibe siis veel ütlema
pekinägu

kuhu lähevad
väikesed paksud tüdrukud
kui nad suureks kasvavad 
kergejõustikku
jõusaali
toitumishäirete kliinikusse
triatlonile lõuna-aafrikasse
rikkale mehele
rasvaimusse
vaesele mehele
et poleks midagi süüa
kommipoodi tööle
enesepiinamiseks
või hakkavad 
luuletajaks

kuhu lähevad 
väikesed paksud tüdrukud
kui nad surevad

ei ütle!

Issi, kus me lähme? - Jean-Louis Fournier

2017

Mitteilukirjanduslik raamat

Issi, kus me lähme?
Jean-Louis Fournier
102 lk Loomingu Raamatukogu 2012

Prantsuse kirjaniku ja humoristi teosed on sageli omaeluloolised, sest elu ise on talle pakkunud ainest, mis väljamõeldisena võiks tunduda koguni liialdusena. ,,Issi, kus me lähme?" on pühendatud autori kahele raske puudega pojale. Teemast sõltumata on Fournier'l alati varuks huumor, sageli just see mustemat sorti.

Tore raamat. Kurb raamat. Parajalt õhuke, parajalt paks, parajalt ilus ja valus oma "naer läbi pisarate" kuues.

Tagataskust viskab Fournier jälle siia ja sinna paar mõru märget, pilget, lisab komöödiat hetkedesse, kus seda oodata ei oskaks. Mõnikord itsitasin mõnusalt kaasa, teinekord jällegi jäi naer naljast olemata. Mida leht edasi, seda rohkem muutus kirjanik mõtisklevaks ja kaalutlevaks, "mis oleks, kui" hajus sujuvalt ridade vahele.

Kohati tundus, nagu oleksin sattunud autori salajasi märkmeid lugema, liiga isiklik tundus see kõik. Ning eks teos suuresti oligi üks mõtiskluste ja üksikute seikade kogum, kus Fournier proovis juhtunut ning mälestusi mingilmääral talletada ja analüüsida. Ja mingilmääral poegade käest vabandust paluda.

Alalhoitud meeleheide ja enesesüüdistamine tikkus aina rohkem autori hingest kirjasulge. Terapeutiline kirjutamine, nii võiks seda ehk nimetada, kuigi ma ei tea, kui kergelt või raskelt Fournier end pärast kirjatüki valmis saamist tundis.

Tragikomöödilistest seikadest ning autori peenest satiirist hoolimata, jääb teos ühes hüvastijätuga siiski nukral ja lootusetult noodil pidama.

---

Kui teil pole elus vedanud, siis tuleb see roll välja kanda, õnnetu nägu pähe teha, see on viisakuse küsimus.

Ma mõtlesin ühe linnu välja. Panin talle nimeks Tiivutu. Ta on haruldane lind. Ta ei ole selline nagu teised. Ta kardab kõrgust. Linnule on selline asi kõva pauk. Aga tema on tubli. Selle asemel, et oma puude pärast halisema hakata, pöörab tema selle naljaks.
Iga kord, kui keegi palub, et ta lendaks, leiab tema mingi naljaka põhjuse, miks seda mitte teha, ja ajab ümberringi kõik naerma. Ta on lausa nii ülbe, et narrib normaalseid linde, selliseid, kes lendavad.
Just nagu naeraksid Thomas ja Mathie normaalsete laste üle, kes neile tänaval vastu tulevad.
Pahupidi maailm.

Mida tähendab üldse normaalne? Selline nagu peab olema, nagu peaks olema, ühesõnaga keskmine, kirik keset küla. Mulle ei meeldi eriti keskmised, mulle meeldivad need, kes ei ole keskmised, kes on üle keskmise, igatahes mitte samasugused nagu kõik teised. Mulle meeldib väljend ,,teistmoodi kui teised". Sest teised mulle alati ei meeldi.
Kui keegi on teistmoodi kui teised, siis ei tähenda see tingimata, et ta on neist kuidagi halvem, see tähendab lihtsalt, et ta on teistest erinev.
Mida tähendab, kui lind on teistmoodi kui teised? See võib tähendada nii seda, et ta kardab kõrgust, kui ka seda, et ta oskab peast vilistada kõiki Mozarti flöödisonaate.
Lehm, kes on on teistmoodi kui teised, võib olla selline lehm, kes oskab helistada.
Oma lastest rääkides ütlen ikka, et nad on ,,teistmoodi kui teised". See jätab kõik võimalused lahti.
Einstein, Mozart ja Michelangelo olid ka teistmoodi kui teised.

Süütute süli on täis. Värvi.