Dalai-laama kass
David Michie
208 lk Ersen 2014
Enamik inimesi arvab, et ainus võimalus on muuta oma elutingimusi. Kuid see pole nende õnnetu elu peamine põhjus. Pigem on asi selles, kuidas nad oma elutingimustesse suhtuvad.
See on üks imeline paradoks, et parim viis ise õnnelikuks saada on teistele õnne anda.
Pidage meeles Buddha sõnu: ,,Isegi kui mõni mees võib tuhandes lahingus võita tuhandet meest, on suurim kangelane see, kes võidab iseenda."
Teised olendid ei saa meid muuta teadlikumaks, et võiksime täielikumalt kogeda igapäevaste kogemuste rikkalikku mustrit. Samamoodi ei saa teised olendid meid kannatlikumaks või lahkemaks muuta, ükskõik kui palju abi kannatlikkusest või lahkusest meie rahulolu suurendamisel oleks.
Ainult olevikust täiesti teadlik olles suudame muuta oma mõistmise tegudeks — rääkimata veel sellest, kuidas suuta muuta oluliseks iga tass kohvi.
laupäev, 30. juuli 2016
teisipäev, 12. juuli 2016
Mallenite needus - Catherine Cookson
Mallenite needus
Catherine Cookson
229 lk 2008 Varrak
Mallenite suguvõsa meespereliikmetel on põlvest põlve lasunud needus, mida põhjustab valge triip nende mustades juustes. See ei tähenda, et puutumata jääks aga inimesed, kes on Mallenitega veresideme või muul moel seotud. Nii tabab saatuse raske hoop ka Kõrgekalda uhket valitsejat Thomas Mallen'it 1850.aastal, kui ta oma toretsevast tormilisest elus saab korraga tunda pankroti kibedaid vilju. Ent paraku pole needus kaugeltki veel oma tööd teinud ning kurbust, pisaraid ja ahastust jätkub küllaga ka perekonna järgmistele põlvedele.
,,Mallenite needus" oli mõnus vahepala ja ajarännak praegusest kiirest perioodist, kus draamat, tragöödiat ja ebaõiglust oli autor hea kamaluga sulest välja pigistanud. Oli põnevamaid ja igavamaid momente ning kuigi vahel tundus, et sündmustik oli ehk liiga pingutatult ahastamapanev, ei saa öelda, et tegu oleks olnud halva lugemiselamusega.
Tegelastest meeldis mulle pea lõpuni enim Thomas Mallen, kes tõi pankrotijärgsesse veidi masendavasse õhkkonda naeru, positiivsust, helget meelt (muidugi pärast teatud sündmusi minu suhtumine temasse muutus, aga ma hetkel ei hakka ära spoilima).
Barbara ja Constance olid küll terve raamatu vältel kenasti esindatud, samas ei saanud nad inimestena minu jaoks lõpuni päris selgeks ning jäid kenasti toetavate kõrvategelaste rolli. Anna seevastu oli see, kes sai oma ebaõiglastes saatusehoopides võrdlemisi südamelähedaseks.
Rääkides puhtalt Donaldi karakterist, ei hakanud ma meest lõpuni päriselt põlgama, nagu oleks ehk lugejale antud sündmustekulgu vaadates loomulik olnud. Jah, ta oli vastiku ja raske iseloomuga, omandihimuline ning valmis üle laipade minema, et saada oma tahtmist. Samas tuleb märkida, et enne päris südametuks muutumist, ei väärinud ta kõiki neid pettuseid ja halvastiütlemisi. Tema eesmärk oli saada suuremaks, võimsamaks ning aukartustäratavamaks kui tema Malleni-sohilapse staatus, ja selleks oli ta valmis pea kõigeks. Ma ei kahtle, et armastustunded, mida Donald alguses oma naise ja venna suhtes tundis, oleks olnud ebasiirad või omakasupüüdlikud, pigem nõudis selliste tunnete tunnistamine julgust avada oma niigi kinnine sisemaailm, mille Donald oli hoolikalt välismaailma eest kõrge müüri taha peitnud. Kas edasisi südmuste käike arvestades olid tema mõtted, emotsioonid ja teod õiged, on juba iseasi.
Cooksoni kirjastiil on minu jaoks võrdlemisi huvitav nähtus, kuna ühelt poolt naudin ma tema kirjutatut, samas kipub kohati kõik liigselt venima. Mäletan, et kunagi lugesin tema kirjutatud ,,Tilly Trotteri" triloogia läbi ning kuigi tegu oli ju iseenesest hea ja huvitava jutuga, jäi kogu teosest siiski mingi halb maik külge. Ehk ei sobi mulle lihtsalt tema tegelastüübid või sündmustekäik või antud raamatu puhul näiteks see, et ta kippus järsku suuremat puhastustööd tegelaste seas tegema (nagu ,,Troonide mäng" juba ausõna). On mis on, raamatu lõpp oli vähemalt minu jaoks siiski meeldib ja ma usun, et vähemalt teise osa kavatsen ma veel kindlasti läbi lugeda.
---
Ainus viga seisneb selles, et me ei tunne tõelist õnne ära, kui see meil käes on.
Catherine Cookson
229 lk 2008 Varrak
Mallenite suguvõsa meespereliikmetel on põlvest põlve lasunud needus, mida põhjustab valge triip nende mustades juustes. See ei tähenda, et puutumata jääks aga inimesed, kes on Mallenitega veresideme või muul moel seotud. Nii tabab saatuse raske hoop ka Kõrgekalda uhket valitsejat Thomas Mallen'it 1850.aastal, kui ta oma toretsevast tormilisest elus saab korraga tunda pankroti kibedaid vilju. Ent paraku pole needus kaugeltki veel oma tööd teinud ning kurbust, pisaraid ja ahastust jätkub küllaga ka perekonna järgmistele põlvedele.
,,Mallenite needus" oli mõnus vahepala ja ajarännak praegusest kiirest perioodist, kus draamat, tragöödiat ja ebaõiglust oli autor hea kamaluga sulest välja pigistanud. Oli põnevamaid ja igavamaid momente ning kuigi vahel tundus, et sündmustik oli ehk liiga pingutatult ahastamapanev, ei saa öelda, et tegu oleks olnud halva lugemiselamusega.
Tegelastest meeldis mulle pea lõpuni enim Thomas Mallen, kes tõi pankrotijärgsesse veidi masendavasse õhkkonda naeru, positiivsust, helget meelt (muidugi pärast teatud sündmusi minu suhtumine temasse muutus, aga ma hetkel ei hakka ära spoilima).
Barbara ja Constance olid küll terve raamatu vältel kenasti esindatud, samas ei saanud nad inimestena minu jaoks lõpuni päris selgeks ning jäid kenasti toetavate kõrvategelaste rolli. Anna seevastu oli see, kes sai oma ebaõiglastes saatusehoopides võrdlemisi südamelähedaseks.
Rääkides puhtalt Donaldi karakterist, ei hakanud ma meest lõpuni päriselt põlgama, nagu oleks ehk lugejale antud sündmustekulgu vaadates loomulik olnud. Jah, ta oli vastiku ja raske iseloomuga, omandihimuline ning valmis üle laipade minema, et saada oma tahtmist. Samas tuleb märkida, et enne päris südametuks muutumist, ei väärinud ta kõiki neid pettuseid ja halvastiütlemisi. Tema eesmärk oli saada suuremaks, võimsamaks ning aukartustäratavamaks kui tema Malleni-sohilapse staatus, ja selleks oli ta valmis pea kõigeks. Ma ei kahtle, et armastustunded, mida Donald alguses oma naise ja venna suhtes tundis, oleks olnud ebasiirad või omakasupüüdlikud, pigem nõudis selliste tunnete tunnistamine julgust avada oma niigi kinnine sisemaailm, mille Donald oli hoolikalt välismaailma eest kõrge müüri taha peitnud. Kas edasisi südmuste käike arvestades olid tema mõtted, emotsioonid ja teod õiged, on juba iseasi.
Cooksoni kirjastiil on minu jaoks võrdlemisi huvitav nähtus, kuna ühelt poolt naudin ma tema kirjutatut, samas kipub kohati kõik liigselt venima. Mäletan, et kunagi lugesin tema kirjutatud ,,Tilly Trotteri" triloogia läbi ning kuigi tegu oli ju iseenesest hea ja huvitava jutuga, jäi kogu teosest siiski mingi halb maik külge. Ehk ei sobi mulle lihtsalt tema tegelastüübid või sündmustekäik või antud raamatu puhul näiteks see, et ta kippus järsku suuremat puhastustööd tegelaste seas tegema (nagu ,,Troonide mäng" juba ausõna). On mis on, raamatu lõpp oli vähemalt minu jaoks siiski meeldib ja ma usun, et vähemalt teise osa kavatsen ma veel kindlasti läbi lugeda.
---
Ainus viga seisneb selles, et me ei tunne tõelist õnne ära, kui see meil käes on.
reede, 8. juuli 2016
Geenid ja kloonid - Lee M. Silver
Geenid ja kloonid
Lee M.Silver
313 lk 2000 Tänapäev
,,Geenid ja kloonid" pakub huvitavat ja kaasahaaravat teekonda mitte ainult teaduse, aga ka bioloogia ning geneetika imetabasesse maailma. Autor jagab lugejaga utoopilisi tulevikuversioone, leiab nende head ja vead ning esitab ka reaalsed võimalused, mis aitaksid protsesside toimimisele kaasa. Ühtlasi saab võrdlemisi laia teadmiste- ja ideedepagasisi elu päritolu, eetika ja alguse teemadel, käies käsikäes ajaloofaktide ning poliitiliste vaidlustega.
Oli kergemaid, oli raskemaid hetki, ent ei saa salata, et tegu oli väärt lugemisega. Meeldis väga viis, kuidas autor enda mõtteid esitles- loogiliselt, eluliselt, võiks öelda, et isegi lustiliselt. Õppejõuna oleks teda arvatavasti väga huvitav kuulata (aga selleks peab enne Princeton'i sisse saama :) )
Keerulisem oli end läbi närida terminitest, ideedest ja mehhanismikirjeldustest, millega olen väiksemal määral või kohe mitte üldse kokku puutunud.
Hoolimata sellest, et lugemine võttis päris hea portsu aega, korvasid selle kõik uued huvitavad tarkuseterad ning vaatepunktid, mida saan kasutada tulevastes geeniõpetustes. Samuti andsid autori inspireeriv stiil ning kaasahaaravad seletused üha enam kindlust, et just säärase alaga tahan end sügavamalt siduda.
Soovitan! Ja soovitan ka neile, kes pole erilised biofanaatikud või geeniteadlased, sest peale mehaaniliste mehhanismide kirjelduste leiab kamaluga huvitavaid fakte nii ajaloo kui muudest aladest.
---
Teravate piiride puudumine ei muuda terminit veel valeks, see üksnes teavitab meid termini piiratusest.
Kui universiumi omadused oleksid teistsugused, ei oleks olemas intelligentseid eluvorme, kes seda näeksid. Kuna intelligentne elu on olemas, peavad universiumil olema just need omadused, mis tal on. Teiste sõnadega, universiumi omadused on seletatavad lihtsalt meie kaudu, kes me siin neid asju vaeme (entroopia printsiip).
Me suhtume neisse elusatesse asjadesse erinevalt sellepärast, et meie arusaamise järgi hiirtel on tunded, kärbestel ja sipelgatel neid tõenäoliselt pole ja taimedel pole neid kindlasti. Me suhtume austusega just tunnetesse, mitte lihtsalt sellesse, et nad elus on.
Kumb on parem, kas laps, kes teab, et tal on vanem kaksik, või laps, kes on vaene. Kui me esimesed ära keelame, miks me siis teistega sama ei tee? Miks on nii, et paljud poliitikud paistavad muretsevat kloonimise, aga mitte laste üldise heaolu pärast?
Inimese erakordsuse leiab ainult tema kõrvade vahelt; kui otsite seda mujalt, tabab teid pettumus.
Tänapäeval võib lapse saamiseni mitut erinevat teed mööda jõuda. Neid teid ei peaks hindama selle põhjal, millal ja kuidas areng alguse saab. Otsustamisel olgu määrav armastus, mida vanemad oma lapsele jagavad.
Asjade loomulik seis ei pruugi tingimata veel hea olla.
Tasub rõhutada, et eeldatavhullude geeniuste kaotus tulevikus oleks virtuaalne, reaalsuses ei jäädaks millestki ilma. Kui maniakaal-depressiivne Edgar Allan Poe poleks sündinud, ei tunneks me tema "Kaarnast" ikkagi puudust. Täpselt samamoodi ei oska me puudust tunda kõikidest nendest klaverikontserditest, mille Mozart oleks loonud, kui ta kolmekümne viie aastaselt ära ei oleks surnud.
,,Kust universium alguse sai?"
,,Miks seal midagi on, selle asemel, et seal midagi ei oleks?"
,,Mis on teadliku olemise mõte?"
Nüüd, vastuseni jõudnud, seisavad nad silmitsi nende looja endaga. Mida nad näevad? On see midagi sellist, mida 20.sajandi inimesed isegi oma kõige meeletumates mõttelendudes ei kohanud? Või on see lihtsalt nende enda peegelpilt kusagilt aegade algusest?
Lee M.Silver
313 lk 2000 Tänapäev
,,Geenid ja kloonid" pakub huvitavat ja kaasahaaravat teekonda mitte ainult teaduse, aga ka bioloogia ning geneetika imetabasesse maailma. Autor jagab lugejaga utoopilisi tulevikuversioone, leiab nende head ja vead ning esitab ka reaalsed võimalused, mis aitaksid protsesside toimimisele kaasa. Ühtlasi saab võrdlemisi laia teadmiste- ja ideedepagasisi elu päritolu, eetika ja alguse teemadel, käies käsikäes ajaloofaktide ning poliitiliste vaidlustega.
Oli kergemaid, oli raskemaid hetki, ent ei saa salata, et tegu oli väärt lugemisega. Meeldis väga viis, kuidas autor enda mõtteid esitles- loogiliselt, eluliselt, võiks öelda, et isegi lustiliselt. Õppejõuna oleks teda arvatavasti väga huvitav kuulata (aga selleks peab enne Princeton'i sisse saama :) )
Keerulisem oli end läbi närida terminitest, ideedest ja mehhanismikirjeldustest, millega olen väiksemal määral või kohe mitte üldse kokku puutunud.
Hoolimata sellest, et lugemine võttis päris hea portsu aega, korvasid selle kõik uued huvitavad tarkuseterad ning vaatepunktid, mida saan kasutada tulevastes geeniõpetustes. Samuti andsid autori inspireeriv stiil ning kaasahaaravad seletused üha enam kindlust, et just säärase alaga tahan end sügavamalt siduda.
Soovitan! Ja soovitan ka neile, kes pole erilised biofanaatikud või geeniteadlased, sest peale mehaaniliste mehhanismide kirjelduste leiab kamaluga huvitavaid fakte nii ajaloo kui muudest aladest.
---
Teravate piiride puudumine ei muuda terminit veel valeks, see üksnes teavitab meid termini piiratusest.
Kui universiumi omadused oleksid teistsugused, ei oleks olemas intelligentseid eluvorme, kes seda näeksid. Kuna intelligentne elu on olemas, peavad universiumil olema just need omadused, mis tal on. Teiste sõnadega, universiumi omadused on seletatavad lihtsalt meie kaudu, kes me siin neid asju vaeme (entroopia printsiip).
Me suhtume neisse elusatesse asjadesse erinevalt sellepärast, et meie arusaamise järgi hiirtel on tunded, kärbestel ja sipelgatel neid tõenäoliselt pole ja taimedel pole neid kindlasti. Me suhtume austusega just tunnetesse, mitte lihtsalt sellesse, et nad elus on.
Kumb on parem, kas laps, kes teab, et tal on vanem kaksik, või laps, kes on vaene. Kui me esimesed ära keelame, miks me siis teistega sama ei tee? Miks on nii, et paljud poliitikud paistavad muretsevat kloonimise, aga mitte laste üldise heaolu pärast?
Inimese erakordsuse leiab ainult tema kõrvade vahelt; kui otsite seda mujalt, tabab teid pettumus.
Tänapäeval võib lapse saamiseni mitut erinevat teed mööda jõuda. Neid teid ei peaks hindama selle põhjal, millal ja kuidas areng alguse saab. Otsustamisel olgu määrav armastus, mida vanemad oma lapsele jagavad.
Asjade loomulik seis ei pruugi tingimata veel hea olla.
Tasub rõhutada, et eeldatavhullude geeniuste kaotus tulevikus oleks virtuaalne, reaalsuses ei jäädaks millestki ilma. Kui maniakaal-depressiivne Edgar Allan Poe poleks sündinud, ei tunneks me tema "Kaarnast" ikkagi puudust. Täpselt samamoodi ei oska me puudust tunda kõikidest nendest klaverikontserditest, mille Mozart oleks loonud, kui ta kolmekümne viie aastaselt ära ei oleks surnud.
,,Kust universium alguse sai?"
,,Miks seal midagi on, selle asemel, et seal midagi ei oleks?"
,,Mis on teadliku olemise mõte?"
Nüüd, vastuseni jõudnud, seisavad nad silmitsi nende looja endaga. Mida nad näevad? On see midagi sellist, mida 20.sajandi inimesed isegi oma kõige meeletumates mõttelendudes ei kohanud? Või on see lihtsalt nende enda peegelpilt kusagilt aegade algusest?
teisipäev, 7. juuni 2016
Majapidaja ja professor - Yoko Ogawa
Majapidaja ja professor
Yoko Ogawa
175 lk 2012 Varrak
,,Majapidaja ja professor" on lummav lugu mäluhäiretega matemaatika professorist ning koduabilistest, kes on mehe juurde majja saadetud. Peagi lisandub neile ka majapidaja poeg, kelle professor ristib koheselt Ruutjuureks. Iga päev võtab mees koduabilise vastu mõne arvulise küsimusega, nagu ,,Mis on su jalanumber?" või ,,Millal on su sünnipäev?"Vastuse järgnedes on professoril alati mõni fenomenaalne lugu antud arvuga pajatada. Nende omapärasesse koosellu mahub ka sügav kiindumus pesapalli, mille ajalugu, reegleid ning võlu lugejale pidevalt meelde tuletatakse.
Ausalt öeldes pole ma matemaatikaga kunagi eriti suur sõber olnud ning antud teos sai raamatukogu riiulitelt viimases hädas n-ö käigu pealt kaasa haaratud. Ehk mõjutas otsust see, et tegevus leidis aset Jaapanis, ehk hoopis see, et tahtsin võimalikult õhukest (samas huvitavat) raamatut, mida saaks enne reisile minekut läbi lugeda.
Üllatuseks aga leidsin, et lugu polegi teab mis igav või mittehuvipakkuv. Professori matemaatikakirg oli niivõrd siiras ja nakkav, et peagi leidsin ka ise end antud ülesannete kallal pead murdmas ning probleemide lahendusi üles kirjutamas. Mehe seletused olid arusaadavad, loogilised, ilma erilise spetsiifilise sõnavarata jõudsid need end lihtsalt ning kiiresti kuuldavaks teha.
Kiidaksin ka autori head kirjutamisstiili; tõepärasust, millega ta pani tagasihoidliku majapidajanna elama, hingama ning eksisteerima oma tõelisuses. Polnud suurustlevaid sõnu, pikki filosoofilisi mõtisklusi vaid lihtsalt ühe tavainimese tunded ning mõtted teda ümbritseva kohta. Kõik sai öeldud lihtsalt, loogiliselt, arusaadavalt - just nagu matemaatika.
Tooksin raamatu plussiks ka selle, et loo kese polnud pöörlema pandud vaid ümber inimsuhete ja matemaatika, aga ka pesapall jõudis oma hiilguses pugeda vaatevälja. Oli põnev lugeda jaapani pesapalli reeglitest, ajaloost ning üleüldse tolle aja elust-olust - kes mängis, kus mängis, miks mängis. Sekka erinevaid mängutermineid.
Iga tegelase draama on omanäoline ning kuigi professori mälukaotus ja üldine olukord on saanud kõige laiema kõlapinna ning tähelepanu, ei tehta teosest liigset nutulaulu või tragöödiat. Raamatu kulgedes tulevad välja küll mõned hästi varjatud saladused, samas pole lõpp midagi erakordselt uskumatut või skandaalset.
,,Majapidaja ja professor" on omasoodu kulgev raamat, ilma liigse rabelemise või liialdustega. Lugejale ei suruta vägisi peale emotsioone, vaid lihtsalt kirjeldatakse, kuidas asi hetkel on. Seda, mida või kuidas igaüks endale midagi tõlgendab, on juba iseasi.
---
Kui inimesed ise oleks need leiutanud, ei näeks me nende kallal nii palju vaeva ja matemaatikuid poleks vaja. Arvude sünniprotsessi ei ole keegi näinud. Hetkel, kui me arvude olemasolust teadlikuks saime, olid nad juba olemas.
Sellise ülesande lahedamine, millepuhul on kindlalt teada, et vastus on olemas, on kui matk silme ees kõrguvamäe tippu mööda giidi poolt kättenäidetud radu. Matemaatika tõde aga peitub kohas, mida keegi ei tea, kusagil olematu tee lõpus.
Yoko Ogawa
175 lk 2012 Varrak
,,Majapidaja ja professor" on lummav lugu mäluhäiretega matemaatika professorist ning koduabilistest, kes on mehe juurde majja saadetud. Peagi lisandub neile ka majapidaja poeg, kelle professor ristib koheselt Ruutjuureks. Iga päev võtab mees koduabilise vastu mõne arvulise küsimusega, nagu ,,Mis on su jalanumber?" või ,,Millal on su sünnipäev?"Vastuse järgnedes on professoril alati mõni fenomenaalne lugu antud arvuga pajatada. Nende omapärasesse koosellu mahub ka sügav kiindumus pesapalli, mille ajalugu, reegleid ning võlu lugejale pidevalt meelde tuletatakse.
Ausalt öeldes pole ma matemaatikaga kunagi eriti suur sõber olnud ning antud teos sai raamatukogu riiulitelt viimases hädas n-ö käigu pealt kaasa haaratud. Ehk mõjutas otsust see, et tegevus leidis aset Jaapanis, ehk hoopis see, et tahtsin võimalikult õhukest (samas huvitavat) raamatut, mida saaks enne reisile minekut läbi lugeda.
Üllatuseks aga leidsin, et lugu polegi teab mis igav või mittehuvipakkuv. Professori matemaatikakirg oli niivõrd siiras ja nakkav, et peagi leidsin ka ise end antud ülesannete kallal pead murdmas ning probleemide lahendusi üles kirjutamas. Mehe seletused olid arusaadavad, loogilised, ilma erilise spetsiifilise sõnavarata jõudsid need end lihtsalt ning kiiresti kuuldavaks teha.
Kiidaksin ka autori head kirjutamisstiili; tõepärasust, millega ta pani tagasihoidliku majapidajanna elama, hingama ning eksisteerima oma tõelisuses. Polnud suurustlevaid sõnu, pikki filosoofilisi mõtisklusi vaid lihtsalt ühe tavainimese tunded ning mõtted teda ümbritseva kohta. Kõik sai öeldud lihtsalt, loogiliselt, arusaadavalt - just nagu matemaatika.
Tooksin raamatu plussiks ka selle, et loo kese polnud pöörlema pandud vaid ümber inimsuhete ja matemaatika, aga ka pesapall jõudis oma hiilguses pugeda vaatevälja. Oli põnev lugeda jaapani pesapalli reeglitest, ajaloost ning üleüldse tolle aja elust-olust - kes mängis, kus mängis, miks mängis. Sekka erinevaid mängutermineid.
Iga tegelase draama on omanäoline ning kuigi professori mälukaotus ja üldine olukord on saanud kõige laiema kõlapinna ning tähelepanu, ei tehta teosest liigset nutulaulu või tragöödiat. Raamatu kulgedes tulevad välja küll mõned hästi varjatud saladused, samas pole lõpp midagi erakordselt uskumatut või skandaalset.
,,Majapidaja ja professor" on omasoodu kulgev raamat, ilma liigse rabelemise või liialdustega. Lugejale ei suruta vägisi peale emotsioone, vaid lihtsalt kirjeldatakse, kuidas asi hetkel on. Seda, mida või kuidas igaüks endale midagi tõlgendab, on juba iseasi.
---
Kui inimesed ise oleks need leiutanud, ei näeks me nende kallal nii palju vaeva ja matemaatikuid poleks vaja. Arvude sünniprotsessi ei ole keegi näinud. Hetkel, kui me arvude olemasolust teadlikuks saime, olid nad juba olemas.
Sellise ülesande lahedamine, millepuhul on kindlalt teada, et vastus on olemas, on kui matk silme ees kõrguvamäe tippu mööda giidi poolt kättenäidetud radu. Matemaatika tõde aga peitub kohas, mida keegi ei tea, kusagil olematu tee lõpus.
neljapäev, 2. juuni 2016
Miss Peregrine'i kodu ebaharilikele lastele - Ransom Riggs
Miss Peregrine'i kodu ebaharilikele lastele
Ransom Riggs
344 lk Tiritamm 2013
Jacob on 16-aastane eraklik teismeline, kes on pärast vanaisa salapärast surma sunnitud külastama üht Walesi ranniku lähedal asuvat saart. Lapsepõlves kuuldud jutud üleloomulike võimetega lastest ning nende võimukast kasvatajannast Miss Peregrine'ist kerkivad taas pinnale, kui Jacob näeb vaarisa hukkumisööl salapärast hirmuäratavat olendit, monstrumit.
Väga kerge on teatada, et sa ei hooli rahast, kui sul on seda palju.
Ka tähed olid ajarändurid. Kui paljud neist muistsetest valgustäpikestest võisid olla mälestused praeguseks kustunud päikestest? Kui palju võis olla hiljuti sündinud päikesed, mille valgus pole veel meieni jõudnud? Kui kõik päikesed peale meie oma täna öösel kustuksid, siis kui mitu inimeluiga kuluks, enne kui hakkame oma üksindusest aru saama? Olin alati teadnud, et taevas on saladusi täis, kuid polnud kunagi taibanud, kui meeletult palju saladusi on maa peal.
Ransom Riggs
344 lk Tiritamm 2013
Jacob on 16-aastane eraklik teismeline, kes on pärast vanaisa salapärast surma sunnitud külastama üht Walesi ranniku lähedal asuvat saart. Lapsepõlves kuuldud jutud üleloomulike võimetega lastest ning nende võimukast kasvatajannast Miss Peregrine'ist kerkivad taas pinnale, kui Jacob näeb vaarisa hukkumisööl salapärast hirmuäratavat olendit, monstrumit.
Väga kerge on teatada, et sa ei hooli rahast, kui sul on seda palju.
Ka tähed olid ajarändurid. Kui paljud neist muistsetest valgustäpikestest võisid olla mälestused praeguseks kustunud päikestest? Kui palju võis olla hiljuti sündinud päikesed, mille valgus pole veel meieni jõudnud? Kui kõik päikesed peale meie oma täna öösel kustuksid, siis kui mitu inimeluiga kuluks, enne kui hakkame oma üksindusest aru saama? Olin alati teadnud, et taevas on saladusi täis, kuid polnud kunagi taibanud, kui meeletult palju saladusi on maa peal.
neljapäev, 26. mai 2016
Elu - David Wagner
Elu
David Wagner
303 lk Hea Lugu 2014
David Wagner
303 lk Hea Lugu 2014
Veidi teistmoodi raamat elundidoonorlusest, kus peategelaseks on umbes neljakümnendates eluaastates autoimmuunhepatiiti põdev meesterahvas. Lugu on üles ehitatud vaiksetele ja lühikestele mõtisklustele haiglapalatis, optimism vaheldumas pessimismiga. Karme haigushooge leevendavad helged mälestused, mille keskse kujundi loovad tegelase kunagised sõbratarid erinevatest eluetappidest. Iga mõttevälgatuse ja tundmusega käib aga kaasas nimetu siluett, kes oma vaikse kohalolekuga kord piinab, kord lohutab mehe segaseid meeli, samal ajal ladudes peategelase õlgadele kohustustust olla tänulik ning võtta kingitud elust maksimum.
Pean siinkohal tunnistama, et ootasin esimese hooga teoselt mingit teistsugust teemapüstitust, ometi pidin tõdema, et autor oli valinud säärase olukorra edasiandmiseks võrdlemisi hea lihtsa stiili ja ülesehituse. Peatükid olid kohati väga napid ning leheküljed läksid kiiresti, mis nagu eelnevalt kirjutasin, sobisid raamatu üldise tooniga, kuid ei suutnud siiski mind kui lugejat piisavalt köita ja kaasa elama panna. Ent eks ole ju võimalik, et päevi ning nädalaid haigla nelja seina vahel viibides ei saagi teab, mis asjalikke ning konkreetseid mõtteid tekkida, eriti veel säärases moraalselt ja emotsionaalselt keerulises situatsioonis.
Peategelase meeleolumuutusi oli üldse üsna huvitav kõrvalt jälgida- kuidas kellegi mokaotsast öeldu vallandas terve rea mõtisklusi ja uusi emotsioone. Inimesena jäi mees hägune ja veidi liiga segaduses, et saaks luua konkreetset arusaama või panna paika piirjooned. Nagu tegelane isegi tõdes, ei saanud olla kindel, milline persoon ta tegelikult on, kuna mitu aastakümmet kestnud haigus pani paika omad reeglid ja tingimused. Seega kerkis uue elundiga pinnale ka küsimus, milliseks inimeseks võib peategelane muutuda, kui ta pole enam sõltuv oma haigusest. Kas raske ja piinav diagnoos oli loonud temast selle, kes ta oli või pigem pärssinud mehe tõelist loomust? Igaljuhul põnev teema, mille ümber saaks ehk veel ja veel arutleda ning mõtiskleda, otsese kindla vastuseni arvatavasti jõudmata.
Tulles tagasi aga raamatu üldise teema ja ülesehituse juurde, pean siinkohal siiski lihtsalt kõrvaltvaatajaks jääma, kuna säärast kogemust pole ei enda ega lähedastega õnneks taluma pidanud *sülitab üle õla*. Iseenesest andis teos aga huvitava sissevaate organidoonorluse filosoofilisse ja emotsionaalsesse maailma, tutvustas (minu jaoks) võrdlemisi tundmatut haigust ning andis võimaluse kaasa mõtiskleda. Stiililine personaalne ebasobivus jääb siinpuhul pigem teiseseks norimispunktiks, kui kirjatükki määratlevaks pidepunktiks. Siiski tuleb enne lugema asumist teada, et tegu on aeglaselt ühel kohal veereva looga, mis päris igaühele ei pruugi sobida. Endapoolsed soovitused annan igaljuhul edasi :)
---
Omaenese edevusele teeb haiget arusaamine, et sa ei pruugi olla piisavalt oluline selleks, et eksisteerida veel ka pärast surma.
Elundid on iseseisvad ja samas sõltuvad. Nad ei saa eksisteerida üksi ja iseendas, ning ometi on neil oma elu, seda aga elavad nad eranditult ühe organismi sees.
Sellegipoolest mõistan mingil ajal, et iga haigus, ükskõik milline, kingib oma patsiendile ühe loo. Loo, mida too mees või naine siis meelsasti jutustab, ikka ja jälle, ilustades, venitades, kõrvale kaldudes ja dramaatilisi pöördeid tehes. Kuulda iseennast jutustamas, tähendab veel elada. Rääkida tähendab, et ma pole veel surnud.
Kas enam-mitte-tahtmine pole hoopiski inimlikum, kui aina-edasi-tahtmine? Missugune loom saaks otsustada, et loobub?
Iga päev on uus, alati on olevik, iga toitu süüakse vaid kord, ükski mahamagatud võimalus ei tule tagasi.
neljapäev, 12. mai 2016
Kutsuge ämmaemand - Jennifer Worth
Kutsuge ämmaemand. Tõsilugu 1950ndate East Endist.
Jennifer Worth
371 lk 2015 Tänapäev
Jennifer Worthi mälestused ning koguni uskumatud lood viivad lugeja tagasi 1950.aastate East Endi, kus nooruke naine oma esimesed ämmaemanda-aastad mööda saatis ning millest kujunes tema elu üks olulisim kogemus. Lood on värvikad, tegelased tõelised oma siiruses. Lisaks saab oluliselt täiendada teadmistepagasit meditisiini, eelkõige aga ämmaemandate keerulise ajaloo vallas ning uurida raamatu lõpus lähemalt kokni murret.
Raamatut oli huvitav, tore ja keeleliselt kerge lugeda, kuna autor oskas oma mõtteid ja mälestusi selgelt väljendada ja kirja panna. Tegemist polnud vaid erinevate patsientide lugudega, vaid aimu sai ka üleüldiselt sellest, mis olukord säärastes kohtades tol ajal valitses ning autor oli helde jagama nii paeluvaid ajalookilde kui ka võrdlemisi täpseid meditsiinilisi kirjeldusi sünnitegevusest ning lapse ilmaletoomisest. Nii, et kui keegi kaasbussiliikleja peaks kunagi tuharseisus võsukest sünnitama hakkama, oskan ma vähemalt teoorias midagi antud olukorras kaasa rääkida.
Samuti pakkus meeldivat vaheldust Nonnatuse nunnakloostri elanike tegemised-toimetused ning autori enda noorpõlve seiklusteseigad, seega ei muutunud raamat ka üheülbaliseks ja igavusttekitavaks.
Kuigi ei saa öelda, et ,,Kutsuge ämmaemand" oleks äärmiselt maailmamuutev teos, pakub see siiski värsket sõõmu maailma, mis sageli jääb ühiskonna enamlevinud teemade varju. Puhkuse literatuuride valda oleks ehk ennatlik liigitada (eriti kuna maitsed on erinevad), ometi soovitan raamatut kindlasti üheks mõnusaks rahulikuks olemisehetkeks, millega avardada veidi silmaringi ja nautida kirjut humoorikat süžeed.
Jennifer Worth
371 lk 2015 Tänapäev
Jennifer Worthi mälestused ning koguni uskumatud lood viivad lugeja tagasi 1950.aastate East Endi, kus nooruke naine oma esimesed ämmaemanda-aastad mööda saatis ning millest kujunes tema elu üks olulisim kogemus. Lood on värvikad, tegelased tõelised oma siiruses. Lisaks saab oluliselt täiendada teadmistepagasit meditisiini, eelkõige aga ämmaemandate keerulise ajaloo vallas ning uurida raamatu lõpus lähemalt kokni murret.
Raamatut oli huvitav, tore ja keeleliselt kerge lugeda, kuna autor oskas oma mõtteid ja mälestusi selgelt väljendada ja kirja panna. Tegemist polnud vaid erinevate patsientide lugudega, vaid aimu sai ka üleüldiselt sellest, mis olukord säärastes kohtades tol ajal valitses ning autor oli helde jagama nii paeluvaid ajalookilde kui ka võrdlemisi täpseid meditsiinilisi kirjeldusi sünnitegevusest ning lapse ilmaletoomisest. Nii, et kui keegi kaasbussiliikleja peaks kunagi tuharseisus võsukest sünnitama hakkama, oskan ma vähemalt teoorias midagi antud olukorras kaasa rääkida.
Samuti pakkus meeldivat vaheldust Nonnatuse nunnakloostri elanike tegemised-toimetused ning autori enda noorpõlve seiklusteseigad, seega ei muutunud raamat ka üheülbaliseks ja igavusttekitavaks.
Kuigi ei saa öelda, et ,,Kutsuge ämmaemand" oleks äärmiselt maailmamuutev teos, pakub see siiski värsket sõõmu maailma, mis sageli jääb ühiskonna enamlevinud teemade varju. Puhkuse literatuuride valda oleks ehk ennatlik liigitada (eriti kuna maitsed on erinevad), ometi soovitan raamatut kindlasti üheks mõnusaks rahulikuks olemisehetkeks, millega avardada veidi silmaringi ja nautida kirjut humoorikat süžeed.
Tellimine:
Postitused (Atom)