Meie mesilased – Krista Kivisalu

Meie mesilased. Tuhat tüdrukut tagaaias

Krista Kivisalu

176 lk 

"Ahsoo, kõik töömesilased on tüdrukud?! Oh, ma ei teadnudki!" On nii palju seda, mida me mesilastest ei tea. Kuidas nad suhtlevad? Mida tähendab neile kokkukuuluvus? Filosoofilist mõtteainest ja paralleele inimeste eluga jagub. Peale selle annab see raamat võimaluse – vähemasti mõttemänguna – asuda mesilasi pidama. Kui kallis on inventar? Mis kuudel on töökoormus kõige suurem? Mida meega peale hakata? Kuidas teha endale meeaed ja -lilleaas? /… / Raamatu autor Krista on üles kasvanud mesitarudega maaperes. Kolinud siis linna ja hakanud ajakirjanikuks, nägi ta kord lennureisil hingeminevat filmi … ja leidis end elupöörde järel maalt, isatalust. 

"Millega te siis tegelema kavatsete hakata?" küsis töökassa nõustaja. "Ma teen mesila!" vastas Krista hooga, imestades isegi, kust see mõte nüüd tuli. 

Mesilased on putukad, kelle käekäik ning eluolu on mulle juba mitu aastat huvi pakkunud. Kasvanud üles linnalapsena, kes tihti vaid suviti päris maaõhuga kokku puutus, pole mul aga kunagi erilist võimalust mõne mesilasperega lähemalt tutvuda olnud. Ühtlasi pean tunnistama, et nii mõnigi kord, kui mumm või kaks liialt lähedale tikub, valdab mind teatav ettevaatlikus ning kangestustunne. Sestap olen kõnealuseid putukaid alati pigem eemalt imetlenud, kui nad usinalt lilleõitelt nektarit korjavad või lihtsalt suvises õhus ringi sumisevad. Eriti meeldib mulle maamesilane ehk kimalane, kelle kohev ja erk kasukas tihti pilku püüab ning teatavat sümpaatiat ja armsust tekitab; ning ehkki praeguse ajani pole ma veel ühtegi mummu püüdnud sõrmeotsaga paitama asuda, siis kunagi võib kiusatus minust siiski jagu saada. Olgu siis tulevik tunnistajaks, kui tark või rumal otsus see olema saab. 

Liikudes aga isiklike heietuste juurest käesoleva raamatu juurde, siis oli tegu väga vahva ning õpetliku lugemisega. Olles varem olnud teadlik sellest, et ühes mesilasperes peab kindlasti olema ema ning tööd rassivad teha usinad mesilastüdrukud (mainin siinkohal igaksjuhuks, et mesilate seotus mee valmistamisega oli mul samuti enne lugemist teada), andis antud kirjatükk kindlasti kamaluga juurde nii baasteadmisi kui ka tarvilikke nõuandeid praegustele ja tulevastele mesinikele. Tõsi, isiklikku mesilat pole mul veel lähiaastatel plaanis rajada, küll aga sain regulaarse meetarbijana nii mõnegi õpetussõna ja tähelepaneku võrra rikkamaks, kuidas erinevatel meesortidel vahet teha ning mida silmas pidada. 

Autor stiil on vahetu ning kerge sulega jagatakse lugejaga stseene sellest, mis juhtub mesilastaru sees ja väljas. Ühtlasi tehakse huvitav sissevaade mesiniku igapäevatöösse ning sellesse, millega erinevatel aastaaegadel rinda peab pistma. Pean tunnistama, et kuna minu teadmised mesilastes ja mesilatest olid siiski väga tagasihoidlikud, siis olin alguses sunnitud nii mõnigi kord tarka abimeest nimega Google kasutama, et kõikidele terminitele "pilt taha saada" ning lugemisega jätkata. Seda eriti siis, kui jutt läks meevõtule ning kasutusse tulid erinevad töövahendid. Küll aga olen kindel, et kõige õigema arusaama kujundamiseks peab mainitud ettevõtmist siiski päriselus nägema/kogema. Loodetavasti saan selleks kunagi võimaluse. 

Kindlasti soovitan kõnealust raamatut lugeda! :) 

Ärevil inimesed – Fredrik Backman

Ärevil inimesed

Fredrik Backman 

287 lk 

,,Stockholmi sündroom" on igas mõttes segane komöödia sellest, kuidas korteriesitlusest saab pantvangidraama, sellest, kuidas üks õnnetu pangaröövel suleb end ühte korterisse koos üliinniku maakleri, kahe muserdatud IKEA-sõltlase, ühe kurja keelega multimiljonäri, ühe kurbliku tädikese, ühe viimase vindi peal raseda, ühe tüütu tüdruku ja ühe küülikupeaga. Viimaks annab röövel alla ja laseb pantvangid vabaks, aga kui politsei korterisse tungib, on see … tühi. Hiljem aset leidnud ja tulemuseta jäänud ülekuulamisel saame kuulda igaühe versiooni toimunust ja hargnema hakkab klassikaline mõistatus. Kuidas röövlil põgeneda õnnestust? Miks kõik nii pahased on? Ja mis inimestel nüüdsel ajal viga on?

Raamatut lugema asudes arvasin, et tegu on lihtsalt ühe humoorika teosega, mis pakub igapäevaelule natukene vaheldust ning sobib hästi kergeks suvepuhkuse lugemiseks. Õnneks pidin pettuma, sest tegu on ootamatult toreda, mõtlemapaneva ning huvitava looga sellest, kui erinevad ja sarnased meie, inimesed, siis omavahel ikkagi oleme. Millised on (täiskasvanu)elu mured ja rõõmud? Millised raskused meid päeva, kuu ning elu jooksul saadavad? 

Õnnetu juhuse tahtel kokku saanud kamp on muidugi iseäranis kirju ning parajalt juhuslik, et süžeed  huvitavalt edasi viia. Kõik tegelased oma isiksuste, mõtete ja elatud eludega seovad loo ühtseks tervikuks, mis vahepeal paneb ennastunustavalt itsitama, teine kord jällegi sunnib silmanurgast pisarat pühkima. Raamatu nii mõnigi süžeeosa pole oma olemuselt sugugi kerge. Sellegipoolest suudab autor oskusliku sulega käsitleda nii lihtsamaid kui ka keerukamaid teemasid ja probleeme. Olgu selleks siis vaimne tervis, abieluprobleemid või tõik, et ka kõige erinevamad inimesed võivad omavahel olla sarnasemad, kui pealtnäha paistab. Saateks muidugi naljakad-tõsised dialoogid, ootamatud süžeekäigud ning pidevad humoorikad ja vähemhumoorikad märkused Stockholmi elanike pihta. 

Soovitan raamatut kõigile, kes peavad lugu tõsiste teemade käsitlusest kerge sule läbi ning positiivsetest lõpplahendustest! :) 

---

Veider ängistuse juures on see, et me üritame kaost kaosega ravida. Inimene, kes on pannud iseend katastroofilisse olukorda, astub harva sammu tagasi, märksa sagedamini liigume hoopis veel suurema kiirusega otse edasi. Oleme loonud elu, kus näeme teisi vastu seina kõndimas, aga loodame ometi kuidagi, et pääseme ise sellest otse läbi. Mida lähemale jõuame, seda kaljukindlamad oleme, et üha ebatõenäolisemad lahendused päästavad meid justkui imeväel, samal ajal kui kõik, kes meid näevad, ootavad ainult … mürtsu. 

Sest nendega me ju kaklemegi kõige ägedamalt – mitte nendega, kes on meist täiesti erinevad, vaid ikka nendega, kes on peaaegu täpselt meie moodi. 

See on kirjanduse vägi, saate aru, et see võib olla nagu väikesed armastuskirjad inimeste vahel, kes suudavad oma tundeid seletada ainult teiste omadele osutades. 

Ma kahjuks arvan, et enamik inimesi teenib kolleegide ja ülemuste silmis rohkem mõistmist, kui nad näevad mõnel hommikul tööl loppis välja ja ütlevad, et ,,mul on pohmell", võrreldes sellega, kui nad ütlevad, et ,,ma kannatan ärevuse all". Aga ma arvan, et me kohtame iga päev tänaval inimesi, kes tunnevad sama nagu sina ja mina, paljud neist ei tea lihtsalt, mis see on. Mehi ja naisi, kes käivad kuude kaupa ringi ja neil on raske hingata ja nad käivad ühe arsti juurest teise juurde, sest arvavad, et nende kopsudega on midagi lahti. Ainult seetõttu, et nii kuradi raske on tunnistada, et miski muu on … katki. Et hing valutab, veres on nähtamatud tinaplönnid, rinnul kirjeldamatu surutis. Meie aju valetab meile, ütleb, et me sureme ära. Aga meie kopsudel pole midagi viga, Zara. Meie sinuga ei sure ära.

Võib-olla trügisime täna teineteisest mööda ja kumbki ei märganud seda, sinu mantli kiud segunesid põgusaks hetkeks minu omadega ja siis olime juba kadunud. Ma ei tea, kes sa oled. Aga kui sa õhtul koju jõuad, kui see päev läbi saab ja öö meid endasse haarab, luba endal korra sügavalt hingata. Sest me tulime selle päevaga toime. Ja homme on uus päev. 

Ära lase mul minna – Kazuo Ishiguro

Ära lase mul minna

Kazuo Ishiguro 

341 lk 

Praegu kolmnekümne ühe aastane Kathy elas lapsena Hailshamis, kaunis Inglise maakohas asunud erakoolis, kus lapsed olid välismaailmast eraldatud. Neid kasvatati teadmises, et nad on erilised ja et nende hea tervis on ülitähtis nii neile endile kui ühiskonnale, kuhu nad lõpuks hakkavad kuuluma. Kathy on ammu lakanud mõtlemast sellele idüllilisele minevikule, aga kui kaks sõpra Hailshami kooliaastaist ta ellu tagasi tulevad, loobub ta mälestuste vastu tõrkumast. Nii soojeneb uuesti tema sõprus Ruthiga ning kunagine nooruskiindumus Tommysse küpseb armastuseks. Nüüd meenutab Kathy nende kooliaega Hailshamis. Ta maalib õnnelikke pildikesi sellest, kuidas poisid ja tüdrukud seal koos üles kasvasid, ilma et isoleeritus oleks neid häirinud, pigem oli see toeks. Kuid ta kirjeldab ka teistsuguseid stseene, ebakõlasid ja arusaamatusi, mis vihjavad Hailshami südamliku fassaadi taga peituvale tumedale saladusele. Kolm sõpra näevad selle lõpuks läbi ja peavad tunnistama tõde oma lapsepõlve ning praeguse elu kohta. 

Pean tunnistama, et sisulisest poolest valdas mind raamatut lugedes mõningane pettumus. Nimelt olin eeldanud, lootnud leida sealt rohkem teaduslikemaid diskussioone, ehk isegi ulmelisemaid süžeekäike. Mis peamine – lugu, mis oleks arenenud veidi kaugemale ning võtnud arutelusse rohkem erinevaid teemasid. Seega ei suutnud ma eriliselt vaimustuda tegelaste suhteprobleemidest ning minajutustaja sisekaemustest. Pigem tundus, et enamus raamatust keerles sama teema ümber ja kuni viimase 100 lk-ni ei suutnud ma ühegagi neist otseselt sümpatiseerida. 

Lõpuni viivad sadakond lehekülge kulgesid seevastu juba põnevamates nootides ning sooviga teada saada, millise suuna süžee võtab. Samas jällegi tundus loo püant liiga lihtsana, andes alust küll mõningaseks mõtiskluseks ning teaduse arenguga kaasnevate riskide kaalumiseks, kuid ei mõjunud ka eriliselt šokeeriva ja silmiavardavana. 

Eelnev jutu järgi võib tunduda, et ei nautinud raamatut sugugi. See pole aga tõsi. Lugu ise on kirjutatud ladusas ning köitvas stiilis, seega kulgeb teos üsna kiiresti. Pigem seisneb probleem selles, et oleksin isiklikult soovinud läheneda käsitletavale teemale mitmetahulisemalt ning saada osa rohkematest süžeeliinidest. Ühtlasi ei saa öelda, et raamat ise poleks mulle mingisugust mõju avaldanud. Usun, et antud teema on miski, mis väheseid päris külmaks jätab. Küll aga leian, et tahaksin kindlasti ära vaadata ka samanimelise filmi, et antud lugu vähe teises kuues kogeda. 

--- 

Kui vaatasin teid tol päeval tantsimas, siis nägin midagi muud. Nägin kiiresti lähenevat uut maailma. Teaduslikumat, tõhusamat, seda küll. Rohkem raviviise vanade haiguste vastu. Väga hea. Aga karmi, julma maailma. Ning ma nägin väikest tüdrukut, kel on silmad kõvasti kinni ja kes hoiab vastu rindu vana, sõbralikku maailma, kuna ta teab südames, et see ei jää alles, ta hoiab seda kõvasti kinni ning palub, et see ei laseks teda ära minna. 

Keelekaste – Priit Põhjala

Keelekaste
Artikleid keelest ja kirjandusest
Priit Põhjala 
238 lk Kultuurileht 2020

Kuidas näevad välja õiged jutumärgid? Milles avaldub eestlaste saavahimu? Mis asjad on virvatulesõnad? Teietada või sinatada? Kas ,,tähh" tõrjub ,,aitähhi"? Harry Potter või Harri Pottsepp? Kes tohib keelega mängida? Millise lausega algab hea romaan? 

,,Keelekaste" sadakond esseistlikus laadis lühiartiklit arutlevad nende ja veel hulga keele ja kirjandusega seotud küsimuste üle – õigekirjutuse pisiasjadest kuni toimetaja, tõlkija ja kirjaniku töö telgitagusteni. 

Kahtlemata on tegu vahva, otsekohese ning humoorika kogumikuga, mis nii mõnigi kord üllatas, pani nõusolevalt noogutama, ajas naerma ja sundis vahest ka süüdlaslikult silmi langetama. Samas, eks keele kasutamine, selle õigesti kirjutamine ja suusõnaliselt edasi kandmine pole alati teps mitte kerge töö, nagu kinnitavad ka lühiartiklites tõstatatud teemad.

Olles ise inimene, kes on viimased neli aastat ülikoolis loodus- ja reaalteaduslikke materjale läbi töötanud, pole peenemate keelenüansside tundmine minu igapäevaste koolikohustuste nimekirjas. (v.a erialane sõnavara). Seetõttu pakkus antud kogumik värskendava sõõmu gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse tundidest, tuletas meelde keelereegleid ning lükkas ümber vahepealsete aastate jooksul kogunenud väärarusaamu. Vahest ehk liigagi palju, sest raamatu keskel tundus kohati, nagu loeksin pigem eesti keele õpikut või ÕS-i ennast (ehkki vähe lõbusamas kuues). Siiski siiski, lõpuartiklid olid aga taas väga paeluvad ning läksid ludinal.

Kindlasti võtan loetust kaasa palju tarvilikke näpunäited ning tähelepanekuid, loomaks edaspidi paremaid, sisukamaid ja tabavamaid tekste. Soovitan kogumikku kõigile keelesõpradele!

---

Aga keele kui terviku elujõud ei sõltu siiski üksnes õpetatud meeste vallatavast korrektsest kirjakeelest, vaid kõigi allkeelte – normeeritud kirjakeele ja üldrahvaliku kõnekeele, suurte murrete ja pisemate murrakute, sotsio- ja idiolektide – vitaalsusest. Et keel oleks kasutuskõlblik, toimiv, jagusalt varjundirikas, on vaja neid kõiki. Viiul ei oleks suurem asi pill, kui tal oleks ainult üks keel; samamoodi ei oleks eesti keel suurem asi suhtlusvahend, kui tal oleks ainult üks mõeldav kuju. 

Kas ema südant tunned sa? – Raimond Kaugver

Kas ema südant tunned sa?
Raimond Kaugver 
255 lk 

Romaan käsitleb vanemate ja laste suhteid. Kust algab allakäigu trepp, millele on astunud üks teose peategelasi 16-aastane Birgit ja tema semud? Kust tulevad Sindi ja Kaagvere erikooli kasvandikud? Paljude võimalike vastuste hulgast on autori tähelepanu keskmes vanemate egoism oma mitmekesistes, paiguti vastandlikeski avaldumisvormides. 

---

Mis teeb ühe paiga omaseks? Inimesed, vastaks vist igaüks. Ja ometi – ka nemad ei suuda seda. Paik saab omaseks millegi seletamatu kaudu, tagantjärele võib ainult öelda, et need on mälestused – mitte igasugused, vaid intiimsed, ainult sulle endale teada olevad pisiseigad, vahel suuremadki, aga igal juhul niisugused, mis kuuluvad ainult sulle, on peidus sinu hinge neis soppides, kuhu sa kedagi ligi ei lase. 

Aga elu tegelikkuses puudub paljudel tõsiselt mõeldud sõnadel paratamatult kate. Meie ükskõiksus võõraste saatuste vastu on suurem, kui me tahame endale tunnistada. Ja on olukordi, kus liigne osavõtlikkus isegi segab oma tööd kõigi võimete kohaselt tegemast. 

Me ütleme: see on enesekriitika. Aga kas me pole sealjuures ise täiesti teadlikud, et enesekriitika on parim ning tõhusaim kaitse võimalike rünnakute vastu? /…/ Mida rohkem sa ennast piitsutad, seda vähem hoope saad teistelt – sa võtad neilt relvad. Ja siis? Siis antakse su tööle enamvähem rahuldav hinnang, märgitakse tunnustavalt sinu sügavalt enesekriitilist hoiakut, avaldatakse kindlat veendumust, et sa suudad juba kõige lähemal ajal kõrvaldada kõik puudujäägid oma töös. Ja sa lähed oma töö juurde tagasi, pühid kergendatult laupa ning mõtled: seekord läks kõik normaalselt. 

Kohut mõistavad alati ellujäänud ja kõrvalseisjad, nii on see olnud aegade algusest peale. Sest nendel on käes materjalid, mille põhjal asja arutada ning otsust teha. Keerisesse sattunul pole mingeid valmis materjale, mingeid kogemusi, ta haarab umbäkki kinni esimesest pihkupuutunud abinõust, mis näib talle pääsu toovat. Kasvõi pääsu olematusse, kui olemine tundub talle absoluutselt võimatu...

Liiga vali üksindus – Bohumil Hrabal

Liiga vali üksindus

Bohumil Hrabal 

80 lk Loomingu Raamatukogu 2020 

Vahel magan Thoneti tooli asendis keskkööni ja kui ärkan, kergitan pead ja mu püksisäär põlve kohal on süljest märg, sest olin endale kaissu pugenud ja kerra tõmbunud just nagu kassipoeg talvel, nagu kiiktooli jalased, sest mina võisin lubada endale luksust olla hüljatud, ehkki ma pole kunagi hüljatud, ma olen lihtsalt üksi, et elada mõtetega asustatud üksinduses, sest mina olen veidi selline lõpmatuse ja igaviku kraakleja ja Lõpmatus ja Igavik vist veidi hoolivad minusugustest inimestest. 

/…/ ja nii palusin teda uuesti, et ta mulle andestaks, ma ei teadnud, mida ta peab mulle andeks andma, aga nii see minuga juba käib, palun kogu aeg kelleltki andeks, ja tavatsen isegi endalt andeks paluda, et ma selline olen ja et mul on selline loomus...

/…/ ja kõik me lugesime neid raamatuid õndsas lootuses, et ükskord loeme neist midagi, mis meid kvalitatiivselt muudab. 

/…/ keegi pidi ju selle raamatu kirjutama, keegi pidi selle toimetama, keegi pidi selle läbi lugema, keegi pidi selle illustreerima, keegi pidi selle laduma, keegi pidi lugema korrektuurid, keegi pidi selle ümber laduma ja keegi pidi siis uuesti lugema korrektuuri ja keegi pidi siis tegema lõpliku lao ja selle masinasse suunama, keegi pidi selle veerud veel viimast korda läbi lugema ja siis veeru veeru järel suunama järgmisesse masinasse, mis raamatu kokku köitis, ja keegi pidi võtma need raamatud ja need ära pakkima ning keegi pidi raamatu ja kõigi tehtud tääde eest arve koostama ja keegi pidi otsustama, et see raamat pole lugemiseks, ja keegi pidi raamatu kaotama ja andma käsu, et see läheks paberpressi alla, /…/

/…/ siit peale, semu, pead kõigega ise hakkama saama, pead ise ennast sundima minema rahva sekka, pead ise ennast lõbustama, tegema ise endale teatrit, kuniks iseend maha jätad, sest siit peale keerled sa vaid mööda sedasama melanhoolselt ringjoont, ja nõnda lähed korraga nii edasi kui ka tuled tagasi, just, progressus ad originem on regressus ad futurum, su aju pole mitte midagi muud kui vaid hüdraulilise pressiga kokkusurutud mõtted. 

Franny ja Zooey – J.D.Salinger

Franny ja Zooey
J.D.Salinger 
198 lk Varrak 2003

Mitte ma ei tea, mis kasu on teadmistest ja sellest, et teil kõigil pea lõikab, kui see teid ometi õnnelikuks ei tee. 

Kui sa tahad kogu süsteemi vastu sõtta minna, siis tulista nagu kena ja arukas tüdruk kunagi – sinna, kus vaenlane asub, aga mitte tema soengut või kuramuse lipsu pihta. 

Hea küll, sa heidad korraks pilgu oma ülikooli territooriumile, ja maailmale, ja poliitikale, ja ühele suveteatri hooajale, kuulad korraks mingit tobedat tudengitekamba vestlust, ning otsustad, et kõikjal on ainult ego, ego, ego, ja et noorel neiul ei jää muud intelligentsemat üle kui pikali heita, pea paljaks ajada, lugeda Jeesus-palvet ning paluda jumalalt väikest müstilist kogemust, et saada jälle kenaks ja õnnelikuks.