Veronika otsustab surra - Paulo Coelho

Veronika otsustab surra
Paulo Coelho
208 lk Philos 2002


Kuidas saab maailmas, kus kõik tahavad, maksku mis maksab, ellu jääda, kohut mõista nende üle, kes otsustavad surra? Keegi ei saa seda teha. Igaüks tunneb ise oma kannatuste määra ja elu mõttetust. 

Mida õnnelikum on inimesel võimalik olla, seda õnnetum ta on.

Kibeduse (või Vitrioli, nagu dr Igor eelistas öelda) peamine sihtmärk on tahe. Kibeduse käes kannatavad inimesed ei taha enam midagi ja mõne aasta möödudes ei suuda nad oma maailmast välja tulla; neil on seal kindluse ladumiseks meeletult energiat kulutatud, et reaalsus saaks just selline, nagu nad tahavad. Et vältida ohustavat rünnakut väljast, on nad teadlikult piiranud ka oma sisemist kasvamit. Nad käivad küll tööl, vaatavad televiisorit, pahandavad liikluse üle ja saavad lapsi, kuid see kõik toimub automaatselt, ilma sisemise emotsioonita- kõik on kontrolli all. Kibedusemürgituse suureks probleemiks on see, et kaovad ka kired- viha, armastus, meeleheide, entusiasm, uudishimu. Mõne aja möödudes pole kibestunud inimesel ühtegi soovi. Ta ei taha elada ega surra ja selles ongi probleem.

,,Ma oleksin pidanud hullumeelsem olema." Aga – nagu enamikuga juhtub – ta sai sellest aru liiga hilja. 

Lõpeta see jutt, et kogu aeg segad ja häirid kedagi. Kui see mõnele ei meeldi, siis ta ütleb. Ja kui ei julge öelda, on see tema probleem.

Ühiskond loob üha uusi ja uusi reegleid – ja seadusi, mis need reeglid ümber lükkaks – ja siis jälle uusi reegleid, mis omakorda need seadused ümber lükkaks; see hirmutab inimesi, nad ei julge enam sammukeski välja astuda sellest nähtamatust reeglistikust, mis kõikide elu juhib. 

Oh, kui vaid inimesed võiksid tunda ja elada koos oma sisemise hullusega! Kas maailm oleks siis halvem? Ei, inimesed oleksid ausamad ja õnnelikumad.

Nii seal kui ka siin koonuvad inimesed gruppidesse, laovad enda ümber müüre ega lase millelgi ebatavalisel oma keskpärast olemasolu häirida. Nad teevad igasuguseid asju, sest on harjunud neid tegema, õpivad kõike ebavajalikku, lõbutsevad, sest neil on kohustus lõbutseda, ja ülejäänud maailm kerigu või põrgu, las lahendavad ise oma probleemid. Parimal juhul vaatavad nad telekast uudiseid – nagu meiegi tihti tegime –, et veenduda, kui õnnelikud nad lõppkokkuvõttes selles probleemses ja ebaõiglases maailmas on. 

Ma armastasin sakslast- A.H.Tammsaare

Ma armastasin sakslast
Anton Hansen Tammsaare
228 lk Pegasus 2007

Võibolla kõik need, kes söövad ja joovad maailmas liiga, teevad seda sellepärast, et kardetakse hommist päeva, mis võib tuua kui mitte just nälja, siis ometi puuduse. Täna veel on, täna veel jätkub, sellepärast söögem ja joogem ning olgem rõõmsad, sest tulevikust ei tea keegi midagi. 

Või pidin ma iseenda kaitseks seletama hakkam, et nagu veepinnale ei saa midagi tõusta, mida vees endas ei ole, nõnda ei või ka ühiskonna tipul midagi muud leiduda, kui aga seda, mis ühiskonnas endas olemas? Uue usu prohvetid tõusevad ikka siis, kui ühiskond on pakatamas uuest usust. Aga miks te siis poote prohveteid, mitte aga ühiskonda, kes prohveti loonud, tema oma õlgadele upitanud?

Arenemine teeb inimese õnnetuks.

Mul ei ole mingit tarvidust saada iseendaks, olla ma–ise ja jääda iseendaks, nagu nõuab inimeselt keegi välismaine luuletaja, sest ma olen ikka näinud, kuulnud ja lugenud otse vastupidist: kõik katsuvad saada, olla, jääda millegiks muuks, mitte iseendaks, ja mina tahan olla nagu kõik teised. 

Või peab taevas oma tähtedega ja looja jumalaga olema just sellepärast? Jah, võibolla just sellepärast, sest muidu leiduks nii palju neid, kes ei taluks oma elu. Kuu ja tema veerandid, päike ja pilvitus, kevade ja sügis, suvi ja talv, soe ja külm – kõik on ehk ainult selleks, et minutaolisel viletsal oleks midagi oodata, loota, uskuda ja et ei lõpeks sigimine ja suremine. 

Aga minuga on elus enamasti ikka nõnda olnud, et kõige tähtsamad asjad saan ma ikka kas liig hilja teada või nad jäävad mul hoopis teadmatuiks. 

,,Rahvastelgi pole targemat tulevikku kui mõnel kihulasel," ütlesin mina imetargalt. ,,Ikka ainult sünnivad, elavad ja surevad, muud midagi."
,,Muud midagi!" hüüdis majaproua imestanult.
,,Mis siis veel?" küsisin mina. ,,Vast ehk see, et inimene jätab elades suuremad prügihunnikud järele kui kihulane."

Elu on liig raske mäletseda ja seedida, sellepärast mäletsetakse raamatuid. Elu võib ainult elada.

Inimene ei ole kunagi küllalt vana ja tark, et aja üle õieti otsustada.

Tuletorni juurde - Virgina Woolf

Tuletorni juurde
Virgina Woolf
155 lk Eesti Päevaleht 2005

Kui Shakespeare'i poleks kunagi olnud, küsis ta, kas erineks siis maailm palju praegusest? Kas tsivilisatsiooni edukäik sõltub suurmeestest? On's keskmise inimolendi saatus praegu parem kui vaaraode ajal? On's keskmise inimolendi saatus üleüldse, küsis ta endalt, kriteerium, mille põhjal saab hinnata tsivilisatsiooni arengujärku? Võimalik, et ei ole. Võimalik, et ülim hüve nõuab orjaklassi olemasolu.

Elu: ta alustas mõtet, kuid ei lõpetanud. Ta vaatas korraks elu, sest nii selgesti tajus ta seda praegu — kui midagi reaalset, isiklikku, mida ei saa jagada ei laste ega abikaasaga. Omamoodi tehing käis nende vahel, milles tema oli ühel ja elu teisel poolel, ning ikka püüdis ta elu üle trumbata, nagu elu tedagi; ning vahel pidasid nad läbirääkimisi (kui ta istus omaette); talle meenus, et oli ka suuri leppimisstseene; kuid enamasti, veider küll, pidi ta tunnistama, tajus ta seda, mida eluks nimetas, mingi kohutava, vaenuliku jõuna, mis aina varitseb juhust äkiliseks rünnakuks.

Veider, mõtles ta, kuidas inimene üksi olles otsib tuge asjadest, elututest asjadest; puudest, jõgedest, lilledest; näeb neis enese väljendust; tunneb neid endaks muutuvat; et nad teda tunnevad, omamoodi ongi tema; tunneb sellist mõistmatut õrnust (ta vaatles toda pikka pidevat valgust) otsekui enda vastu.

Sest kuidas suudaksid sõnad väljendada seda, mida tunneb keha? Väljendada toda tühjust seal? (Ta silmitses elutoa treppi; see paistis erakordselt tühi.) Tunneb ju keha, mitte aju. Lageda trepi vaatega kaasnenud füüsilised aistingud olid muutunud järsku äärmiselt ebameeldivaiks. Tahta seda, mida ei saa — see kangestas kogu ta keha, täitis teda õõnsa tühjuse, pingega. Aina tahta seda, mida ei saa — aina tahta ja tahta — kuidas see pitsitas südant, ikka ja jälle!

Asjadel on vahel selline mood, mõtles ta, veel hetke viivitades ja kõrgeid helklevaid aknaid ning suitsu sinist koonalt vaadates: nad muutuvad ebareaalseiks. Vahel reisilt naastes või haigusest paranedes, enne kui harjumused oma pinnalise võrgu kududa jõudsid, tajusid sa todasama nii jahmatavat ebareaalsust; just nagu muutuks midagi nähtavaks. Elu oli neil hetkedel kõige elavam. 

Taeval ei ole soosikuid - Erich Maria Remarque

Taeval ei ole soosikuid
Erich Maria Remarque
295 lk Varrak 2016

Tuberkuloosihaige Lillian on noor ja kaunis naine, kes on teadlik faktist, et tema eluküünal hakkab vaikselt hääbuma. See on ka põhjus, miks soov raviasutuse ahistavate seinte vahelt pääseda nõnda suur on. Tahtes kogeda elu kogu selles võlus, leiab Lillian enda kõrvale autovõidusõitjast Clerfayt, kes õrritab saatust iga kord rajale minnes. Nad ei mõtle tulevikule, elades päev korraga iseenda jaoks, joovastudes hetkes viibimise magusast nektarist. Ent pealtnäha täiuslik liit hakkab aegamisi mõranema, kui üks neist avastab end teisesse armunud olevat.

Esimene kolmandik raamatust kippus ausalt öeldes veidi venima ning kuigi tegelaste probleemid olid arusaadavad, suutsin neid vaid kogematu kõrvalseisja pilgu läbi analüüsida. Mõistan Lilliani soovi ravi lõpetada ja nautida veel viivuks jäänud elunatukest. Säärane otsus vastu võtta ning täide viia pole sugugi kergete killast; raputada endalt maha kogu kaugema tuleviku visioon, teades, et suure tõenäosusega seda sinu silmad enam ei näe. 

Seega hakkas n-ö tõeline lugu minu jaoks pihta pärast Clerfayt ja Lilliani sanatooriumist lahkumist. Remarque oli tõepoolest meisterlikult suutnud lehekülgedele puistata küll kaunid loodusnähtused, hommikused kulinaarsed elamused (mis tegelaste jaoks olid küll vaid möödaminev iseenesestmõistetav nauding) ning iga linna iseloomu ja võlu; aga eriti just selle erilise meeleolu, mida kanti lugejale sama oskuslikult üle nagu see ümbritses oma salapärase auraga loo karaktereid. 

Kohati tekitas loetu oma kirjelduste ja mõtteterade ja süžeekäikudega justkui imetabase õnnejoovastusmulli, millest lahkuda ei tahtnud. Samas oli jälle hetki, mil raamatulehtede keeramine veidi aeglasemalt läks ning igavuski peale tükkis, eriti Clerfayt võidusõitude ajal, mis asjatundmatule minule veidi segaseks jäid. 

Lilliani oskus hetkes viibida, noppida elu väikseimaidki momente kui kalliskive, oli kadestusväärne. Kuigi võib ju öelda, et olles teadlik oma tulevikumatusest, aitas see tal ka paremini püsida siin ja praegus, on kurb tõsiasi see, et tegelikkuses ei saa meist keegi päris kindel olla homses. Ning ometi on elul iga päev nii palju pakkuda, mine võta ainult kinni. 

Clerfaytist oli muidugi vahepeal päris kahju, tema püüd kindlustada endale tulevik Lillianiga, mida naine teadis end mitte nägevat. Jah, kohati olid Lilliani teguviisid ja mõtted veidi arusaamatud (eriti lõpupoole), samas peab arvestama, et hoolimata tugevast ja kindlast fassaadist, langes ka tema mõnikord enesehaletsuse ning kurbuse rüppe; säärane igapäevane kassihiiremäng elu ja surmaga oli vaimselt väga raske, eriti kui endal puudus tegelikkuses võimalus ohjasid enda järgi seada (nagu paralleelselt Clerfayt võisteldes tegi).

Oeh, oli üks mõtlemapanev, samas üsnagi selge sõnumiga raamat, mis panid mind veidigi mõistma kõiki neid andunud Remarque'i fanaatikuid (sest pean tunnistama, et ,,Läänerindel muutuseta" ei suutnud mulle nii naha vehele pugeda). Mis siin enam rääkida, muidugi soovitan :)

---

Inimene ei tee alati nõnda, nagu õigeks peetakse, mu poeg. Isegi siis, kui ta seda teab. Mõnikord võibki selles peituda elu võlu.

Enne kui pea vastu müüri jõuetu vihaga puruks joosta, tuleb proovida, kas selle müüri taga ehk siiski elada ei saa.

Kui siia jääd, siis vihastad, et üksi oled — kui tuled, vihastad, et järele andsid. Nii et teeb sama välja — järelikult tule!

Kas imed muutuvad siis tõesti millekski kahvatuks, mõtles ta, kui sa nendega harjud? Muutuvad nad tõesti argipäevaks, nii nagu elu olemus siin all näib olevat muutunud argipäevaks, rutiinitulukeseks, mis pidevalt hõõgub, selle asemel et jääda kiirgavaks valgusetempliks?

Armastuses ei ole keegi täiskasvanu.

Täna õhtul käisid sa külas kodanlusel, kelle meelest tähendab elu kööki, salongi ja magamistuba, aga mitte täies purjes laeva, millega iga hetk võib uuele teekonnale asuda.

See ongi see, mõtles Clerfayt, see ongi see, mis teeb teda teistsuguseks kui need ülejäänud inimesed, kes siin istuvad. Teised otsivad põgusat seiklust ja väikest äri ja veidi harmoonilist melu, et oma sisemist tühjust täita — Lillian aga on elu peal väljas, ikka ja ainult elu peal, ja ta jahib seda kirgliku kütina nagu valget hirve või muinasjutulist ükssarve, ta jahib seda nõnda visalt, et see nakatab, ta ei lase end eksitada ega vaata mujale, ja kui sa end tema kõrval siis kord vana ja väsinuna, kord päris lapseohtu noorena tunned, kerkivad unustatud aastate tagant korraga su ette näod, soovid ja unistuste varjud, ent kõige selle kohal, otsekui välgusahvatus hämaruses, iidne äratundmine elu erakordsuses. 

Äraminek pole alati parim lahendus — eriti kui iseennast kaasa võetakse.

Elule ei olnud vaja otse silma sisse vaadata. Vaja oli teda tunnetada.

Kuid aega ju peabki raiskama, mõtles Lillian, kaalutlemata, kõigele vaatamata, või muidu oled nagu mees muinasjutust, kes tahtis müüa oma kullatükki nii kallilt, et ei suutnudki ära otsustada, kui kallilt, ja seda käest andmata lõpuks suri.

Kes surmast tihti pääseb, sünnib sama tihti ka uuesti ja aina sügavama tänulikkusega, kui ta vaid loobub illusioonist, nagu oleks inimesel mingi ettemääratud õigus siia ilma üldse sündida.

Armastuse vastand on surm — ja armastus on vaid kibeda varjundiga võluvõim, mis surma üürikeseks ajaks unustada laseb. Seepärast teab igaüks, kes teab midagi surmast, midagi ka armastusest.

Pealegi näis Lillianile, et väikestesse trikkidesse uskumine ja nende nautimine nõuab igas silmapilgus sama palju, kui mitte veel rohkem distsipliini, vaprust ja eneseületust kui nendesse teistesse, mis kandsid kõlavaid nimesid.

Paan - Knut Hamsun

Paan. Leitnant Thomas Glahni paberitest.
Knut Hamsun
158 lk Eesti Raamat 1995

Romaan jälgib kahe üsnagi vastuolulise isiku armulugu 1894.aasta suvekuudel, seltsiks Põhja-Norra romantiline loodus. Leitnant Glahn leiab Edvarda, kohaliku ärimehe tujuka tütre olevat kaunis väikene olevus. Mõnda aega on õrnad tunded vastastikused, kuid peagi löövad välja neiu veidi kummalised käitumismustrid, ta muutub külmaks ja eemalolevaks. Nii kiirelt kui need kaunid ajad algasid, saavad armastajad tunda ka valu ning hingepiinu, kumbki oma kangekaelsuses lõpuni järele andmata.

Hamsuni kirjutamisstiil on köitev ja piisavalt napp, et saaks luua pildi ja õhustiku karge Norra elust ja olust. Tõsi, peategelase Glahni monoloogid ning mõtisklused tunduvad vahest liigagi lihtsad ning korduvad, samas annavad need täpsema kujutluse temast kui karakterist. 

Leitnant on esimestel lehekülgedel võrdlemisi sümpaatne loodusfanaatikust kütt, kes koos koeraga eraldatult oma hütis elab ning inimeste keskel alati "õigesti" ei oska olla. Oma sümpaatsust suudab ta lugeja silmis hoida ka siis, kui ilmnevad Edvarda esimesed tujukushood ning jäik ignoreerimisperiood. 

Samas ei saa öelda, et Glahni õlul oleks kanda vaid mätrikeseroll. Mehe enda käitumine on sageli küsitav, tema manipuleerimine ja mesimagus jutt tüdrukute voodisse saamiseks mõjub pigem eemaletõukavalt. Siiski ei arva ma, et Edvarda kahepalgelisus ja kangekaelsus nii kergesti nooruse ning vähese elukogemuse süüks võiks pidada. Naine oli piisavalt teadlik oma käitumise tagamaadest ja näitas tehtud tegudega pigem saamatust mängida meestega manipuleerivat femme fatale't. Võimalik, et teen säärase arvamusega Edvardale veidi liiga, kuid ometi ei jätnud lehekülgedel loodu  minu jaoks ka väga teistsugust muljet.

Epiloog, tuleb tunnistada, oli võrdlemisi veniv ning minajutustaja näis oma käitumismustritelt üsna sarnane Glahn'ile. Samas ilmnes just seal, kuidas leitnant ei suutnud Edvardat oma südamest lõplikult kunagi välja saada, oli tal neid asendusaineid nii palju kui süda lustis. Paraku valisid nad mõlemad armastuse asemel vihkamise ning ehk oli ka nii parem, sest pikaajalises paarisuhtes oleks nad üksteisele paras peavalu olnud.

Üldiselt kirjutamisstiili poolest oli ,,Paan" nauditav lugemiselamus. Siiski ei suutnud selle loo tegelased mind isiklikult sümpatiseerida või mingit ekstra poolehoidu soosida. Ometi, oma esimese Hamsuni teosega avasin ukse jällegi ühte põnevasse maailma ning kindlasti tutvun lähiajal ka kirjaniku teiste kirjutistega.

---

Pidage meeles, mõned annavad vähe, aga sedagi on neile liiga palju, teised annavad kõik, ja see ei valmista neile mingeid raskusi; kes on siis rohkem andnud?

Dalai-laama kass - David Michie

Dalai-laama kass
David Michie 
208 lk Ersen 2014

Enamik inimesi arvab, et ainus võimalus on muuta oma elutingimusi. Kuid see pole nende õnnetu elu peamine põhjus. Pigem on asi selles, kuidas nad oma elutingimustesse suhtuvad.

See on üks imeline paradoks, et parim viis ise õnnelikuks saada on teistele õnne anda.

Pidage meeles Buddha sõnu: ,,Isegi kui mõni mees võib tuhandes lahingus võita tuhandet meest, on suurim kangelane see, kes võidab iseenda."

Teised olendid ei saa meid muuta teadlikumaks, et võiksime täielikumalt kogeda igapäevaste kogemuste rikkalikku mustrit. Samamoodi ei saa teised olendid meid kannatlikumaks või lahkemaks muuta, ükskõik kui palju abi kannatlikkusest või lahkusest meie rahulolu suurendamisel oleks. 

Ainult olevikust täiesti teadlik olles suudame muuta oma mõistmise tegudeks — rääkimata veel sellest, kuidas suuta muuta oluliseks iga tass kohvi.

Mallenite needus - Catherine Cookson

Mallenite needus
Catherine Cookson
229 lk 2008 Varrak

Mallenite suguvõsa meespereliikmetel on põlvest põlve lasunud needus, mida põhjustab valge triip nende mustades juustes. See ei tähenda, et puutumata jääks aga inimesed, kes on Mallenitega veresideme või muul moel seotud. Nii tabab saatuse raske hoop ka Kõrgekalda uhket valitsejat Thomas Mallen'it 1850.aastal, kui ta oma toretsevast tormilisest elus saab korraga tunda pankroti kibedaid vilju. Ent paraku pole needus kaugeltki veel oma tööd teinud ning kurbust, pisaraid ja ahastust jätkub küllaga ka perekonna järgmistele põlvedele.

,,Mallenite needus" oli mõnus vahepala ja ajarännak praegusest kiirest perioodist, kus draamat, tragöödiat ja ebaõiglust oli autor hea kamaluga sulest välja pigistanud. Oli põnevamaid ja igavamaid momente ning kuigi vahel tundus, et sündmustik oli ehk liiga pingutatult ahastamapanev, ei saa öelda, et tegu oleks olnud halva lugemiselamusega.

Tegelastest meeldis mulle pea lõpuni enim Thomas Mallen, kes tõi pankrotijärgsesse veidi masendavasse õhkkonda naeru, positiivsust, helget meelt (muidugi pärast teatud sündmusi minu suhtumine temasse muutus, aga ma hetkel ei hakka ära spoilima).
Barbara ja Constance olid küll terve raamatu vältel kenasti esindatud, samas ei saanud nad inimestena minu jaoks lõpuni päris selgeks ning jäid kenasti toetavate kõrvategelaste rolli. Anna seevastu oli see, kes sai oma ebaõiglastes saatusehoopides võrdlemisi südamelähedaseks.

Rääkides puhtalt Donaldi karakterist, ei hakanud ma meest lõpuni päriselt põlgama, nagu oleks ehk lugejale antud sündmustekulgu vaadates loomulik olnud. Jah, ta oli vastiku ja raske iseloomuga, omandihimuline ning valmis üle laipade minema, et saada oma tahtmist. Samas tuleb märkida, et enne päris südametuks muutumist, ei väärinud ta kõiki neid pettuseid ja halvastiütlemisi. Tema eesmärk oli saada suuremaks, võimsamaks ning aukartustäratavamaks kui tema Malleni-sohilapse staatus, ja selleks oli ta valmis pea kõigeks. Ma ei kahtle, et armastustunded, mida Donald alguses oma naise ja venna suhtes tundis, oleks olnud ebasiirad või omakasupüüdlikud, pigem nõudis selliste tunnete tunnistamine julgust avada oma niigi kinnine sisemaailm, mille Donald oli hoolikalt välismaailma eest kõrge müüri taha peitnud. Kas edasisi südmuste käike arvestades olid tema mõtted, emotsioonid ja teod õiged, on juba iseasi.

Cooksoni kirjastiil on minu jaoks võrdlemisi huvitav nähtus, kuna ühelt poolt naudin ma tema kirjutatut, samas kipub kohati kõik liigselt venima. Mäletan, et kunagi lugesin tema kirjutatud ,,Tilly Trotteri" triloogia läbi ning kuigi tegu oli ju iseenesest hea ja huvitava jutuga, jäi kogu teosest siiski mingi halb maik külge. Ehk ei sobi mulle lihtsalt tema tegelastüübid või sündmustekäik või antud raamatu puhul näiteks see, et ta kippus järsku suuremat puhastustööd tegelaste seas tegema (nagu ,,Troonide mäng" juba ausõna). On mis on, raamatu lõpp oli vähemalt minu jaoks siiski meeldib ja ma usun, et vähemalt teise osa kavatsen ma veel kindlasti läbi lugeda.

---

Ainus viga seisneb selles, et me ei tunne tõelist õnne ära, kui see meil käes on.