Taeval ei ole soosikuid
Erich Maria Remarque
295 lk Varrak 2016
Tuberkuloosihaige Lillian on noor ja kaunis naine, kes on teadlik faktist, et tema eluküünal hakkab vaikselt hääbuma. See on ka põhjus, miks soov raviasutuse ahistavate seinte vahelt pääseda nõnda suur on. Tahtes kogeda elu kogu selles võlus, leiab Lillian enda kõrvale autovõidusõitjast Clerfayt, kes õrritab saatust iga kord rajale minnes. Nad ei mõtle tulevikule, elades päev korraga iseenda jaoks, joovastudes hetkes viibimise magusast nektarist. Ent pealtnäha täiuslik liit hakkab aegamisi mõranema, kui üks neist avastab end teisesse armunud olevat.
Esimene kolmandik raamatust kippus ausalt öeldes veidi venima ning kuigi tegelaste probleemid olid arusaadavad, suutsin neid vaid kogematu kõrvalseisja pilgu läbi analüüsida. Mõistan Lilliani soovi ravi lõpetada ja nautida veel viivuks jäänud elunatukest. Säärane otsus vastu võtta ning täide viia pole sugugi kergete killast; raputada endalt maha kogu kaugema tuleviku visioon, teades, et suure tõenäosusega seda sinu silmad enam ei näe.
Seega hakkas n-ö tõeline lugu minu jaoks pihta pärast Clerfayt ja Lilliani sanatooriumist lahkumist. Remarque oli tõepoolest meisterlikult suutnud lehekülgedele puistata küll kaunid loodusnähtused, hommikused kulinaarsed elamused (mis tegelaste jaoks olid küll vaid möödaminev iseenesestmõistetav nauding) ning iga linna iseloomu ja võlu; aga eriti just selle erilise meeleolu, mida kanti lugejale sama oskuslikult üle nagu see ümbritses oma salapärase auraga loo karaktereid.
Kohati tekitas loetu oma kirjelduste ja mõtteterade ja süžeekäikudega justkui imetabase õnnejoovastusmulli, millest lahkuda ei tahtnud. Samas oli jälle hetki, mil raamatulehtede keeramine veidi aeglasemalt läks ning igavuski peale tükkis, eriti Clerfayt võidusõitude ajal, mis asjatundmatule minule veidi segaseks jäid.
Lilliani oskus hetkes viibida, noppida elu väikseimaidki momente kui kalliskive, oli kadestusväärne. Kuigi võib ju öelda, et olles teadlik oma tulevikumatusest, aitas see tal ka paremini püsida siin ja praegus, on kurb tõsiasi see, et tegelikkuses ei saa meist keegi päris kindel olla homses. Ning ometi on elul iga päev nii palju pakkuda, mine võta ainult kinni.
Clerfaytist oli muidugi vahepeal päris kahju, tema püüd kindlustada endale tulevik Lillianiga, mida naine teadis end mitte nägevat. Jah, kohati olid Lilliani teguviisid ja mõtted veidi arusaamatud (eriti lõpupoole), samas peab arvestama, et hoolimata tugevast ja kindlast fassaadist, langes ka tema mõnikord enesehaletsuse ning kurbuse rüppe; säärane igapäevane kassihiiremäng elu ja surmaga oli vaimselt väga raske, eriti kui endal puudus tegelikkuses võimalus ohjasid enda järgi seada (nagu paralleelselt Clerfayt võisteldes tegi).
Oeh, oli üks mõtlemapanev, samas üsnagi selge sõnumiga raamat, mis panid mind veidigi mõistma kõiki neid andunud Remarque'i fanaatikuid (sest pean tunnistama, et ,,Läänerindel muutuseta" ei suutnud mulle nii naha vehele pugeda). Mis siin enam rääkida, muidugi soovitan :)
---
Inimene ei tee alati nõnda, nagu õigeks peetakse, mu poeg. Isegi siis, kui ta seda teab. Mõnikord võibki selles peituda elu võlu.
Enne kui pea vastu müüri jõuetu vihaga puruks joosta, tuleb proovida, kas selle müüri taga ehk siiski elada ei saa.
Kui siia jääd, siis vihastad, et üksi oled — kui tuled, vihastad, et järele andsid. Nii et teeb sama välja — järelikult tule!
Kas imed muutuvad siis tõesti millekski kahvatuks, mõtles ta, kui sa nendega harjud? Muutuvad nad tõesti argipäevaks, nii nagu elu olemus siin all näib olevat muutunud argipäevaks, rutiinitulukeseks, mis pidevalt hõõgub, selle asemel et jääda kiirgavaks valgusetempliks?
Armastuses ei ole keegi täiskasvanu.
Täna õhtul käisid sa külas kodanlusel, kelle meelest tähendab elu kööki, salongi ja magamistuba, aga mitte täies purjes laeva, millega iga hetk võib uuele teekonnale asuda.
See ongi see, mõtles Clerfayt, see ongi see, mis teeb teda teistsuguseks kui need ülejäänud inimesed, kes siin istuvad. Teised otsivad põgusat seiklust ja väikest äri ja veidi harmoonilist melu, et oma sisemist tühjust täita — Lillian aga on elu peal väljas, ikka ja ainult elu peal, ja ta jahib seda kirgliku kütina nagu valget hirve või muinasjutulist ükssarve, ta jahib seda nõnda visalt, et see nakatab, ta ei lase end eksitada ega vaata mujale, ja kui sa end tema kõrval siis kord vana ja väsinuna, kord päris lapseohtu noorena tunned, kerkivad unustatud aastate tagant korraga su ette näod, soovid ja unistuste varjud, ent kõige selle kohal, otsekui välgusahvatus hämaruses, iidne äratundmine elu erakordsuses.
Äraminek pole alati parim lahendus — eriti kui iseennast kaasa võetakse.
Elule ei olnud vaja otse silma sisse vaadata. Vaja oli teda tunnetada.
Kuid aega ju peabki raiskama, mõtles Lillian, kaalutlemata, kõigele vaatamata, või muidu oled nagu mees muinasjutust, kes tahtis müüa oma kullatükki nii kallilt, et ei suutnudki ära otsustada, kui kallilt, ja seda käest andmata lõpuks suri.
Kes surmast tihti pääseb, sünnib sama tihti ka uuesti ja aina sügavama tänulikkusega, kui ta vaid loobub illusioonist, nagu oleks inimesel mingi ettemääratud õigus siia ilma üldse sündida.
Armastuse vastand on surm — ja armastus on vaid kibeda varjundiga võluvõim, mis surma üürikeseks ajaks unustada laseb. Seepärast teab igaüks, kes teab midagi surmast, midagi ka armastusest.
Pealegi näis Lillianile, et väikestesse trikkidesse uskumine ja nende nautimine nõuab igas silmapilgus sama palju, kui mitte veel rohkem distsipliini, vaprust ja eneseületust kui nendesse teistesse, mis kandsid kõlavaid nimesid.
